Mulle tuli hiljuti meelde, et mingi 4a tagasi (pandeemia ajal) tegid kõik ühte ägedat isiksuse testi ja ma tegin muidugi ka ja tundsin tookord seda tulemust lugedes, et rohkem täppi ei saakski minna.

Mõtlesin, et kui uuesti teha, kas nüüd tuleks teine tulemus, sest esiteks nii palju aega on möödas (ma ei ole täna see, kes olin eile, või kuidas Gabriel viimses reliikvias ütleski), teiseks oli pandeemia ajal ehk mingi teistsugune tunnetus enda ja maailma osas.

Võtsingi testi uuesti ette, vastasin jälle kõik need küsimused ära… ja tulemus tuli täpselt sama. (INFP-T ehk vahendaja, mediator/idealist/dreamer/healer). Selle vahega ainult, et introvertsuse tase oli praegu veelgi suurem (tookort 67%, seekord 83%) Ilmselt oli pandeemia ajal igatsus inimkontakti järele suurem 😅

Ma arvan, et nagu enamus introverte, ma võitlen introvertsusega. Sest vaata kuidas tahad, tegelikult on ta elus siiski miinuseks. Suureks miinuseks. Takistab elus läbilöömist. Proovin teda pidevalt üle kavaldada. Mõnikord, kui ei viitsi mõnele uusi/võõraid inimesi sisaldavale üritusele minna, ikkagi lähen (ja olen pärast tegelikult alati õnnelik, et end kokku võtsin ja läksin), proovin oma kookonist väljapoole tulla. Tegelikult ise tunnen ma seda intro-ekstravertsuse suhet umbes 60-40 peal olemas. Et mitte kahe vahepeal, vaid lihtsalt tsipake ühele poole. Aga 83… nii hulluna ma seda ise ei tunneta. Sest mulle nt massiüritused meeldivad, tunnen aegajalt vajadust väljas käia, üldiselt ei häbene ennast avada inimestele. Ei punasta tähelepanu keskpunkti sattudes. Võin tantsida siis, kui keegi teine ei tantsi. Jne.

Aga samas üksi olla on mõnus. Üksi oma mõtete ja tunnetega, väliste segajateta. Mõnikord tunnen, et saan korralikult mõelda või enda sisse vaadata alles siis, kui mitte kedagi kodus ei ole.

Enamasti, kui mind kusagile kutsutakse, jätan oma peas salaja variandi, et otsustan alles tund-paar enne asja toimumist, jätan omale althüppamisruumi. Selline “ma mõtlen sellele homme” – suhtumine. Ja kui asi käes, siis juba, et ok, teeme siis ära. (a.k.a kannatame ära). Ja kohapeal melu sees lõppkokkuvõttes ma tegelikult ei kannata, täitsa naudin-tšillin. Aga enne minekut tundub kodus raamatu lugemine alati märksa mõnusam ja energiat säästvam variant.

Näiteks just mõned päevad tagasi sattusin toredale koosviibimisele, kus esiteks tehti mussi ja teiseks tehti limoncellot. Kes ei tea, siis limoncello on sidruniliköör. Sidrunikoori hoitakse kuni kuu aega viina sees ja siis lisatakse suhkrusiirup. Ülilihtne retsept. Kel on oma sidrunipuu käest võtta, need teevad tihti kodust limoncellot ja ühel tuttaval juhtus puu kohe eriti sidruneid täis olema. Kaua sa ikka seda sidruniteed lürbid…

Veel pool tundi enne kodust väljaminekut mõtlesin, et äkki ikka ei läheks… Riided olid juba seljas, aga endiselt kaalusin, et kas minna või mitte minna. Tüüpiline.

Vahepeal oli paar vihmast ilma meil ka. Aga muidu on praegu just see ilus oranžide hekkide aeg. Ja lisaks see veider aeg, kui tihtilugu on Eestiga võrreldes 40-kraadine temperatuurivahe, tundub veider mõelda.

Veel mõtlen, et iganädalane blogimine oli ses mõttes tore, et ma ei unustanud ära, mis vahepeal kõik toimunud on. Praegu tuli meelde, et kolmekuningapäevast ma ei rääkinudki. Aga mitu nädalat möödas, las ta siis jääb. Ja veel igasuguseid “vanu asju”.

Aa, ja stuudio akna taga on taaskord tuvitibud! Ma arvan, et selle suure uudisega täna lõpetangi 😉