See oli eelmisel reedel, kui lastega enne magamaminekut väikest tantsulkat tegime, kui järsku maja pimedaks läks – korgid läksid välja. Kuna me mingeid erilisi elektriseadmeid ei kasutanud, kehitasin õlgu ja lülitasin elekti tagasi sisse. Kõik oli ok.

Ainult et millalgi järgmise päeva jooksul saime aru, et terve päev pole sooja vett olnud. Soe vesi tuleb meil boilerist. Käsi pestes ei jõua tähelegi panna, kas vesi on soe või külm, ja nõusid olen harjunud ka külma veega pesema. Alles lastele putru tegema hakates avastasin, et kuuma vett annab ikka kaua oodata. Ühesõnaga, boiler läks katki, mõistsin järsku.

Nii et elasime siin olude sunnil terve nädala külma vee ja veekeetjaga.

Esialgu oli küll kerge šokk, et oli seda nüüd vaja, aga hetk hiljem pesin juba ämbrisse tehtud sooja veega pead ja elu läks edasi. Ausaltöeldes elasin ma lapsena üldse majapidamises, kus mitu aastat polnudki vett, kraanist tulevast soojast veest siis rääkimata. Tõime ämbriga kaevust vett ja saime ka elatud. Ei anna külma kraanivee pluss veekeetja kuuma vee komboga võrreldagi. Inimesed on üldse liiga hea eluga ära harjunud, eks. Ongi paras aeg lastele õpetada, et paljud asjad elus on räme privileeg.

Ühesõnaga, tšill. Suva see boiler. Pole aega tegeleda.

Dani on siin alates jõuluvaheajast umbes miljon korda Charlie & the chocolate factory-t vaatanud. Vaatab ja õhkab, et tahab ka sellises lobudikus majas elada.

Nii et sai nüüd.

Aga muidu, kas ma juba rääkisin, et lapsed on juba mõnda aega kurbade nägudega oma tühjade rahakassade juures arutlenud, et oleks vaja jälle mõnda filmi statistiks saada. Käisime tegime kuu alguses stuudios neist uued pildid ja panin nad siis casting-firmasse üles. Küsivad aina, et noh, kas juba pakkumisi tuleb. Ei tulnud, mitu nädalat oli vaikus. Kuniks nüüd mõni päev tagasi kirjutati, et Dani on ühe reklaami jaoks eelvalikusse saanud. Seal oli kirjas, et kõik on ülikonfidentsiaalne ja infot ei tohi kusagil jagada, nii et ma ei julge igaks juhuks midagi täpsustada, aga üks autofirma reklaam, rahvusvaheline, mida filmitakse Sahara kõrbes. Dani oli potensiaalseid palganumbreid nähes kohe üli-õhinas ja tegime siis vajalikud asjad – ingliskeelne videotutvustus ja paar näitlemisklippi. Väga tubli oli, mina näiteks ei oska kaamera ees nii hästi.

Dani on meie perest üldse kõige fotogeenilisem inimene. Ta oskab kaamera ees kuidagi vaba ja loomulik olla. Me teised kõik läheme krampi, kes hoiab suud pinges, kes ei tea, mida kätega teha jne. Nagu ma instas juba ühe pildi all kirjutasin – ole sa kaamera ees kui palju tahad, kui ei ole seda annet, ei õpigi end vabana tundma. Mul on umbes nii, et paar pilti sajast tulevad ilusad. Danil vastupidi, et paar pilti sajast ei tule, teised on head 😀

Igatahes, hoidke siis Danile pöialt! Ma küll kujutan ette, et neid eelvalikusse saajaid oli omajagu, aga isegi üks sajast šanss on ju päris tore! Õnneks kaua ootama ei pea, veebruari lõpus juba filmitaksegi.