Nii palju toimub ja nii palju on tegemist olnud, et pole üldse aega olnud maha istuda ja korralikku blogimishetke tekitada. Nii et teen kiire vahekokkuvõtte lihtsalt, et blogis liiga pikalt tuul ei puhuks 😀

Vihma hakkas täna sadama ja lubab lausa lõpmatult seda. Vihma on meil täiega vaja. Ainult et niiiii vale hetk vihmaks. Esiteks on meil kauaoodatud külalised Hispaaniasse päikest nautima saabunud (ja terve esimese nädala jooksul pole sinist taevast näha olnud, mis on täiega erandlik meil siin) ja teiseks algas just Semana Santa. Püha nädal, protsessioonid, koolivaheaeg. Täna juba jäidki pooled rongkäigud ära ja inimesed (osalejad) nutsid jne. Ma täitsa mõistan neid! Isegi ma, kõrvalseisja ju täiega ootasin seda aega, seda sündmust!

Pea terve nädal enne vihmasid oli meil calima. See on Sahara kõrbetolm, mis mõnikord tuulega üle mere siia kandub, nii paar korda aastas, kergemal või raskemal kujul. Viimane “raske” oli kaks aastat tagasi. Seekord oli selline vahepealne. Mitte kõige hullem, aga lõpmatuna näiv. Sinise taeva nägemise igatsus jõudis peale tulla küll… (lisaks calimale oli niisama ka pilvine)

Ühel päeval sõitsime paarsada kilti lääne suunas mägedesse seenele. Seeni ei leidnud (mõned sitaseened vaid), aga sai metsalõhnasid sisse hingata vähemalt. Kõik õitseb ja sumiseb ja liblikad ja linnud ja kilpkonnad jõgedes ja lehmad aasadel jne. Mägedes on ikka nii mõnus.

Aaa! Lähen natuke ajas tagasi, aga kas ma rääkisin, et jalutasime ühel õhtupoolikul siin kodu kõrval kanalis. St kuivanud jõesängis või kuidas seda nimetada, vesi voolab seal vaid suurte paduvihmade ajal, st kord paari aasta jooksul. Muul ajal jalutatakse seal koeri ja peetakse botellone ja osade sildade all elavad kodutud ka. Praegu kevadel on seal eriti ilus, sest jõesäng on õitsevaid lilli ja põõsaid täis (see kollane põõsas on pajuakaatsia). Jalutasime, ja järsku tuli metssiga vastu. Põrnitses veidi ettevaatlikult (et kas oleme ohutud ja ega meil koeri kaasas pole) ja suundus siis põõsastesse omi asju edasi ajama. Võib olla leidis trühvleidki, midagi ta seal kaevas.

Ja üks teine päev nägime kesklinna mägedes kameeleoni, kas sellest rääkisin? Ülinunnu tegelane, mina ei pannud teda tähelegi, nägi välja kui käbi teeraja ääres. Danil on õnneks terasemad silmad. Ronis Danile jala peale, ilmselt tundusid tumehallid püksid veits puu moodi.

Täiesti teistele teemadele pöörates. Enne külaliste saabumist jõudsin love is blind uue hooaja ära vaadata ja siiani taban end osadel teemadel mõtlemast. Näiteks eetikateemadel, moraalijünger nagu ma olen. On inimesi, kes arvavad, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud (ka alatud manöövrid) ja siis need, kes arvavad, et nii ei ole ilus. Mul oli isegi veidi üllatav näha, et enamus (osalejaid ja vaatajaid) on nö minu paadis, et ausus on täiega tähtis ja kellegi kelleltki üle löömine ja petmine pole ok. Samas ega ma ei oska suhteteemadel väga targutada, sest sellelt maastikult juba kõvasti üle 10a eemal olnud ja mugavat abieluelu elanud. Samas on seda seriaali nii põnev vaadata, õpetab kuidagi inimesi tundma. Ja inimesed on nii-nii erinevad, niivõrd erineva ellusuhtumise ja väärtushinnangutega.

Sammuke veel tõsisemate teemade suunas.

Täna nägin unes üht inimest, kes hiljuti suri (ilmamuutust pidi see tähendama? Igatahes ilmamuutus tuli kohe küll). Ma olen terve elu, pisikesest saati olnud seda tüüpi inimene, kes ei ole elu küljes väga kinni. Või kuidas seda seletadagi? Et ei tunne, et on jube tähtis siin selles maailmas kümne küünega kinni olla,  et nagunii on kõik ajutine (ei mina tea  miks ma pisikesena nii emo olin, ärge küsige!). Aga vanemaks saades tekib elust ikka natuke sõltuvus. Ja vastutustunne laste ja lähedaste eest. Ja kui siis keegi eakaaslane või sõber sureb, võtab kuidagi maailma kõikuma küll. Nii et olen nüüd natuke kõikunud siin. Kuigi saan ideaalselt aru, et elu ongi vaid hetk ja mis teha.

Oot nüüd vaja ikka midagi positiivsemat ka kirjutada, kell juba üle kesköö, kuidas ma muidu magama julgen minna.

Aa, tuli meelde! Epp kirjutas lugemise väljakutse grupis “Minu Hispaania” kohta armsa arvustuse. Aga nüüd mõtlen juba tükk aega, et kas ma jätan tõesti inimestele hipi mulje? Nalja pärast olen ju tegelikult end korduvalt hipiks kutsunud, aga päriselt, tõsiselt rääkides tunnen, et olen hipiolekust valgusaastate kaugusel. Oleneb, millega võrrelda vist. Aga kanepit ei tarbi, kommuunis ega tänaval elada ei suudaks… Samas mingit liiki boheemlane vist ikka olen, kui korralike inimestega võrrelda? Peace ja make love, not war jne. Ja et elu on seiklus. Pean veel mõned päevad seedima seda. Ja neid teisi teemasid ka. Ja neid ka, mis seekord kirja ei saanudki. Igatahes on mul üli-üli-mega rõõm, et just praegu armsad külalised mõneks ajaks siia tulid. Lahendame loodetavasti koos veiniklaasi taga kogu maailma probleemid ära ja võib-olla rohkemgi veel 🙂