Sain Eestist raamatu – Andrzej Sapkowski nõiduri sarja järgmise osa nimega “Tuleproov”. Ja olin üllatunud – pehmekaanelised raamatud maksavad Eestis niiiiiii palju! 29 eur. Saan aru, et tiraaž väike ja tõlketöö on raske, aga kuidagi eriti kalliks läinud võrreldes varasemaga. Lugesin oma hinnalise varanduse muidugi rõõmsalt läbi ja kuna kogu raamat oli natuke nagu eelmäng, kus lõpuni asjaks nagu ei läinudki, otsustasin, et ei hakka mitut aastat ootama, millal edasi tõlgitakse, vaid tahaks ikka kohe ühe jutiga sarja lõpuni lugeda (esimesed osad olin kevadel mirkost e-raamatuna lugenud). Amazonis olid ingliskeelsed järjed müügil alla 10 eur tükk…. Hull hinnavahe, eks. (Ühtlasi mainin ära, et sarja viimane osa “The lady of the lake” oli mu jaoks suht suur pettumus, ja kui mulle mõni sari/lugu juba meeldib, on mind tegelikult üsna raske pettuma panna)

Samal ajal hakkas amazonis silma, et Brandon Sandersoni taevasselennu-sarja viimane osa (mida samuti eesti keeles veel pole) on suure soodukaga müügil, kõvakaaneline raamat 7 eur. Jackpot noh!

Ja siis sain kasutatult Carlos Ruiz Zafóni “La sombra del viento”-sarja ka (aitäh Katre hea soovituse eest!), nii et ootamatult tekkis mul suveks rohkem lugemist, kui aega on 😀

Muidu muus osas läheb ikka töö ja jalgpalli (täna hispaania-inglismaa finaal, kes ei tea…) ja õhtuste tasuta kontsertite või rannaskäigu tuules. Suviti on mõnus, et kogueg toimub linnas midagi, kõigega ei ole kursiski ja pole aega ega jõudu kõige jaoks ka. Mitu nädalat unistan juba kuskile mäe otsa minekust ja krõbeda juulilooduse lõhnadest ja vaikuse ja tsikaadisirina kuulamisest. Vahepeal on natuke nagu fomo (fear of missing out) peal lausa, sest liiga palju tahaks ja liiga vähe mind on, et igale poole jõuda. Ja noh vahepeal oli mul teist sorti fomo ka – kui lugesin raamatut, siis oli fomo, et mis nüüd raamatus edasi saab ja saatsin õhtuti Artjomi poistega välja, et minge-minge, ma ei saa tulla, pean edasi lugema.

Aa, tantsinud olen ka! Proovisime siin mitu päeva Artjomiga sevillanast meelde tuletada, üle 10 aasta on ju sellest möödas, kui viimati seda tantsisime. Mul polnud enam isegi põhisamm meeles. Kuu pärast on feria ja seal tahaks ikka uljalt sevillanast tantsida ju… Teine asi, mille unustamisest jube kahju on, on salsa. Facebook tuletas hiljuti meelde ühte aastatetagust salsaesinemist, kus ruedat tantsisime ja mõtlesin, et peab samamoodi kätte võtma ja meelde tuletama, muidu kaob täitsa ära, aga nii mõnus oli osata.

Vaatasin paar päeva tagasi hommikul aknast, kuidas üks onu palmi otsas tööd tegi (lõikas alumisi lehti ära) ja mõtlesin, et päris äge töö, prooviks isegi. Ühtlasi jäin mõtlema, mis ameteid siin veel on, mida nt Eestis ei ole. Singilõikaja eksole. Tänavatelt küünlavaha mahakraapijad (peale semana santat). Hobusel kappavad politsenikud. Kindlasti veel nii üht kui teist, aga nüüd pean eurocopat vaatama sättima ja lobale siin punkti panema. Nii et punkt.