Nii üks kui teine on siin viimastel kuudel abielust ja suhetest bloginud, olen huviga kaasa mõelnud ja täna oma kolmeteistkümnendal pulma-aastapäeval on täitsa paras hetk mõtiskleda, et mis see hea suhte saladus siis lõpuks on.

Esiteks tunnen ma alati piinlikkust rääkides, et olen õnnelikus suhtes, sest see tundub kuidagi nii võimatu asi tänapäeval, ja nagu ei ole viisakas mainida, teeb lugejal tuju kehvaks. Ja siis kõik need kommentaarid õnnelike paaride pihta, et haah, kindlasti on kulisside taga kõik sitasti, või kui veel ei ole, siis küll läheb, nad ise ei tea lihtsalt veel. Tekitab kuidagi tunde, et oma õnne jagamine/maailmale näitamine on tabu.

Aga no ma ikka jagan, sest 13 on äge number! Kuraditosin aastat 😛 Maikellukese pulma-aastapäev, nagu geni.ee mulle meelde tuletas. Ingliskeelses maailmas lace–anniversary ehk pitsiaastapäev. (Traditionally, lace is given on the 13th anniversary, its intricate detailing reflecting the intertwining of the couple’s lives through 13 years of marriage.)

Minu meelest on kõige ägedam asi abielu juures üldse see, et mingil hetkel saab sellest inimesest, kes esialgu tundus uus ja uudne ja põnev ja üllatusi täis, mitte vana ja igav, nagu võiks loogiliselt karta, vaid hoopis see, kellega on kõige rohkem inside nalju ja poolelt sõnalt mõistmist. Kui koos on ikka tükk-tükk maad läbi käidud, siis tekib natuke midagi sellist, mis võiks ehk kaksikutel olla, et paistab natuke nagu telepaatia moodi, sest koosoldud aeg on niivõrd lähedaseks muutnud ja ajusagarad ühes suunas voolinud.

Kust ma veel leiaksin inimese, kes mõistab nii Hispaaniat ja flamencot kui Eestit ja black metalit jne? Isegi kõige lähimate inimestega elus on teemasid, mis ei kattu, mida teineteisega ei jaga, puhtalt seetõttu, et ei elata koos või ei liiguta samas suunas või ei vaadata koos samu filme kasvõi. Ses mõttes on eestikeelsed sõnad “abikaasa” või “elukaaslane” täitsa täppi.

Mäletan, et mul oli nooruses mingi hetk lausa konkreetne utoopiline nimekiri tehtud, millele kaaslane vastama peab. Iga suhtega läks see aina spetsiifilisemaks, idealist nagu ma olin/olen. Näiteks sain kuskil neljandaks suhteks aru, et (minu) mees PEAB armastama tantsida (ma olen sellest vist mitmeid kordi juba kirjutanud) Ja olema seltskondlik ja loominguline ja julge (julgema erineda nt). Põhimõtteliselt nägin ma oma vaimusilmas segu tundlikest/romantilistest raamatutegelastest a la Jevgeni Oneginist ja loomingulisest&musikaalsest&heas mõttes hullust rokkstaarist (Kurt Cobain) ja viikingust (maalähedane ja osav ja seikleja) ja nii edasi ja edasi. Aga kogu oma idealistlikuses olen ma siiski alati olnud piisavalt realist ka ja saanud aru, et kui suures plaanis on palju neist hulludest punktidest täidetud ja inimene klapib ja on veel hea südamega ka, siis pisiasjad on totaalselt suva. Raha või tervis nt. Elu on õpetanud, et isegi mõttetud argiasjad, nt et mind hakkab täis kraanikauss varem segama kui teda, on niivõrd tühitähi, et ei ole kohe kindlasti see, mille pärast lahku või isegi tülli minna. Kui need suured asjad, mille pärast armuti, on endiselt seal, siis milleks peaks kaklema mingite jaburuste üle/pärast? Mulle tundub, et pisiasjad hakkavad liigselt häirima siis, kui neid suuri asju polegi algusest peale olnud.

Teine asi, mis mulle on alati olnud ülitähtis ja arvasin, et kõik mõtlevad nii – et kaaslane peab olema parim sõber. Kellega tahaks kõike esimesena jagada ja koos teha jne. Mu jaoks on see nii loogiline ja nii iseenesestmõistetav. Jah, tean, et paljud inimesed arvavad, et vastassugupoolega ei saa ju päriselt sõber olla, sest naised ja mehed on erinevalt planeetidelt, et kuidas saakski teinetest mõista. Aga ma ei tea, mul ilmselt on see, et kuna kõige esimesed sõbrad lapsepõlves olid poisid ja üldse olin ise ka selline poisilike huvidega, a la puude otsas ronimine ja luurekad jne, et ma olen läbi elu tundnud, et mõistan poisse isegi paremini kui tüdrukuid. No kui kasvada kahe venna ja ühe õega saab ka loomulikult poiste ellu päris hea sisevaate.

Ühes podcastis (soovitan kuulata!) arutasid kaks meest suhete ja lahutuste jne üle ja sealt jäi kõrva nii palju häid mõtteid. Näiteks et üksteise austamine on kõige alus. Austamine on ülihea märksõna tõesti. Et üksteist hoidvad paarid ei klatši kunagi oma kaaslast sõpradele. 100% nõus! Minu arust on ka nunnu näha, kui teineteist toetatakse ja hoopis hea sõnaga mainitakse. (P.S. Üleüldse oli äge kuulata kahe mehe mõtteid teemadel, millest mehed võibolla väga palju ei räägi või millest tüüpiliselt arvatakse mehi asju teisiti, ahvinimese viisil nägevat)

Ilmselgelt tuleb muidugi kõigepealt leida inimene, kellega baasasjad klapivad, et vundament oleks ok, mille peale üldse see suhe ehitada. Et kui juba algselt on valik mingite valede parameetrite järgi tehtud, siis lapi mis sa lapid, lõpuks variseb ikka ümber. Ja parameetrid ongi kõigil erinevad, ei ole, et on head ja halvad mehed/naised. Mõni omadus, mis ühele inimesele meeldib, võib teise jaoks hoopis täielik “ei” olla. Ja tihti võtabki aega ja mitmeid õppetunde, et oma parameetritest ja ei-dest ja jah-idest aru saada. Peaasi mitte leppida ja mugavusest sinna kehva suhtesse jääda.

Nii et minu uskumus on see, et hea suhe on tunne, et oled justkui parima sõbra leidnud, lisaks armastusele ja füüsilisele tõmbele ja hoolimisele ja austamisele (mäletate, vanasti nimetati kavalere austajateks) soovitakse teineteisele alati head, ollakse rõõmsad kaaslase edu üle, tehakse koostööd ühiste eesmärkide poole liikumiseks, räägitakse, jagatakse rõõme ja muresid jne. Tundub nii elementaarne, aga see kõik võib vabalt suhte jooksul unarusse jääda.

Veel tuli meelde, et seal podcastis oli midagi sellist, et normaalne inimene ei vaheta ju oma last või koera välja, sest “armastus sai otsa”. Et kuidas suhetega see siis teisiti on.

Võib olla ei olnud seda tingimusteta armastust algusest peale? Oligi otsimisefaas. Sest erinevalt koerast muudab kaaslane elu ja elukäiku tohutul määral. Kas siis paremuse või halvema suunas.

Aga ma saan aru, et vedamine on ka ülitähtis. Natuke on ju nagu loterii, et kas inimene kellega koos oled, on aastate pärast ka see, kellena ta end näitas, kas austus on kahepoolne ja kõik see. On inimesi, kes suudavad mitmeid aastaid oma mürgisust või valelikkust varjata ja esialgu väga hurmavad näida ja niimoodi ohvri võrku püüda. Noorena ma arvasin naiivselt, et selliseid inimesi on vähe. Praeguses vanuses olen nii palju kuulnud ja näinud, et saan aru, selliseid on terve maailm täis, üks ajab teist taga. Psühhopaate, manipulaatoreid, nartsissiste jne. Ja huhh, sellise otsa sattumine rikub ikka terve elu ära, kogu perel. Kas on ülldse võimalik sellisest inimesest varakult läbi näha?

Oma abielu analüüsides olen saanud aru, et me oleme ülisarnased. Mõlemad oleme sellised idealistid, kes usuvad, et õnnelik suhe pole ükssarvik, vaid vabalt tehtav, kui kaaslasega klapib. Ja naiivsed ka noh. Sest ma tean ju, et suur osa, või isegi lausa suurem osa inimesi peavad nt kõrvalsuhteid täiesti okeiks, noh, et inimloom polegi monogaamne liik. Ja ma tunnen alati, et ma olen mingi moraalijünger, kes on oma kinnisideega, et enne uue algust tuleb vana lõpetada, nagu ajale jalgu jäänud. Aga õnneks pole ma ainuke.

Kusjuures see sarnasuse asi. On tehtud uuringuid ja avastatud, et neuroerinevad inimesed klapivad hästi teiste neuroerinevatega, mõistavad üksteist paremini, räägivad nö sama keelt. Et sellistes suhetes ei teki seda telefonimänguefekti, et info ei jõuaks muutumatuna kohale. Ja seal uuringus oli näiteks, et ATH-mehed valivad suure tõenäosusega oma kaaslaseks justnimelt autistliku naise. Mis oli mu meelest nagu vaaau! Ja ma ei ütle, et ma autist olen või Artjom ath-kas, aga meil on neid sinnapoole kiskuvaid jooni päris mitu, nii väike võimalus selleks ju jääb. Ja võib olla sellepärast me nii hästi klapimegi, tasakaalustame mingites asjades teineteist ja samas mõistame mingites muudes aspektides üksteist, mida nö teist keelt rääkiv, normaalne inimene ei mõistaks? Äkki see ongi hea abielu võti? Et mitte segada neuroerinevat tavainimesega, sest see oleks lõpuks nagu kass ja koer üksteisel hambus, samas kui kas tavainimest on ok ja kaks teist sorti ajuga inimest on ka ok. No igatahes, misiganes sorti meil need ajud on, kindel on, et sarnast sorti, mis klapivad hästi kokku, muidu nii kaua koos poleks olnud.

Näiteks mina olen parem organiseerija, hoian nö maja püsti, tuletan asju meelde, tema jälle on rohkem liikumises ja ei lase mul ka sammaldunud kiviks muutuda, hoiab leeki elus. Või see mingi sarnane maailmavaade ja elunägemus, mida mõni teine inimene ehk maha teeks, veaks arvaks. Me oleme nagu veidi hullumeelsed, aga ühes suunas hullumeelsed noh.

Ülioluline asi veel, mille tähtsusele olen aja jooksul väga pihta saanud, on konflikti lahendamise oskus. Tüli korral on igaühel ju oma mustrid, millesse kiputakse langema. Ma olen lapsest saati põgeneja – konfliktsituatsioonis tõmban esimese raaktsioonina lihtsalt uttu või sulgun endasse, reaalselt kaotan kõnevõime. Et kui kaaslane tõlgendab seda eemaldumist kui vihjet, et ma ei taha teda enam näha ja ta peaks ära minema, siis asi ei lahenegi. Või kui kaaslane oleks samasugune, siis sellest ka head nahka ei tuleks. Mulle tundub, et oleme viimaks selle osa ka suutnud tööle saada. Konfliktide lahendamise mitteoskus oli meil vist suurim proovikivi päris pikki aastaid.

Aga kõige raskem osa abielust on loomulikult lapsed. Nii et abielunipp number maiteamis – ilma lasteta on elu lill 😀 Magamatus ja kurnatus ja pingul närvid – no ei jää selleks ninnunännuks ja kaaslase tähele panemiseks enam energiat. Samas jällegi oli hea, et kui üks oli karjuvast beebist viimase piirini viidud, siis võttis teine üle, et selles osas toimis kenasti. Õnneks on need ajad nüüd möödas, elasime üle 😛 Ja noh, oma otsus oli ju, mis siin ikka viriseda! (ja tegelikult oli beebiajast ikka toredaid hetki ka sinna hullumaja vahele)

Mis ma siis lõpetuseks ütlen… Ma olen alati riskivõtja olnud ja õnneks on abielu osas täiega “bingo!” olnud ikka. Ja saan täitsa aru, milline privileeg see on. Nii et käsikäes uute seikluste poole 🙂