See on vist mulle enda jaoks, et asju läbi mõelda, aga kes teab, võibolla vajutan meeltesegaduses seda avaldamise nuppu ka…

Ühesõnaga, autismist ikkagi veel.

Mul on terve see aeg alates Dani diagnoosist olnud soov sõpradelt-lähedastelt küsida, et mis nemad arvavad, et kas tundub, et mul on ka. Samas ma tean, et keegi ei ütleks, et jaa, muidugi! Kõik vastaks raudselt, et kamoon, ei ole. Sest esiteks, kes ikka peale mu enda teaks mu sisemaailma saladusi ja seda, kuidas ma end TEGELIKULT tunnen, ja teiseks, inimeste teadmised autismist on nii ajast ja arust ja vähesed. Kõik kujutavad autistliku inimesena ette seda keskmiselt rasket juhtumit, kes lisaks on veel meessoost ka. Ise olin ju samasugune ignorant. Mul on tunne, et isegi paljud vanema põlvkonna psühholoogid ei ole kursis, misasi see hästimaskeeriv nais-autist on. Aga see on ju ilmselgelt midagi hoopist teist, kui tüüpiline raamatu-autist. Nii paljud naised elavad terve elu diagnoosita. Paljud saavad diagnoosi neljakümnendates, viiekümnendates või isegi hiljem. Sest alles nüüd on hakatud sellest rääkima. Ja kui mitmed tuntud mehed on viimasel ajal oma aspergeriga avalikkuse ette tulnud (a la Elon Musk, Bill Gates, Mark Zuckerberg, Tim Burton), siis naiste koha pealt on kuidagi vaikus. Sia tuleb vaid pähe. Naistel on need maskid väga kõvasti ees ja kuidagi raske on üldse diagnoosini jõuda. Mõni ütleb, et isegi psühholoogi kabinetis ei suuda seda maski eest võtta, ikka tuleb vastuseks naeratus ja “kõik on hästi ja korras”. Hea ja tubli tüdruku sündroom noh.

Ja paljud on nagu mina, et alles kui oma laps saab diagnoosi, hakkavad enda sisse vaatama, et aga ma olin/olen ju samasugune. Sest enne polnudki ju teadmist, et misasi see autism või asperger üldse on. Olid kiiksud ja struggle.

Ja no lisaks on see spekter ja mitte ükski autist pole teisega identne, kõigil väljendub see nii erinevalt. Pluss, mulle tundub, et inimesed ei saa aru, et see pole haigus või defekt, vaid teist sorti aju. Teist sorti inimene. A la, et lõvi pole defektiga tiiger, vaid nad on erinevad asjad. Kumbki pole vigane. (ei tulnud paremat näidet pähe praegu 😅)

Igatahes. Ma olen tegelikult sisimas ikkagi üpris kindel, et mul on samuti asperger. Samas tundub see tänapäeva maailmas endiselt nii tabu, nii et ma ei teagi, kas sellest on üldse viisakas avalikult rääkida. Äkki hakkavad inimesed eelarvamustega suhtuma? Äkki teen perele häbi? Äkki hakkavad inimesed minusse nagu sitta pilpa peal suhtuma, kartes mind sotsiaalselt koormata? Ja mida see rääkimine või teadmine lõpuks ikka annab? Kuigi ma tean, et annab. Mulle endale on teiste lugude lugemine ja kuulamine küll teraapiliselt mõjunud.

Veel olen ma aru saanud, et ma olen oma elu instinktiivselt autistile sobivaks loonud. Ma saan kodus töötada, ei pea töökollektiivis olema, seega jääbki rohkem auru suhtlemisele ja normaalnepaistmisele. Terve elu on pikaaegne kollektiivisolek mul alati tervisehädadena välja löönud ja märku andnud, et see pole minu jaoks. Kooliajal olid haigused ja haiglasolekud, ülikooliajal tekkis reuma. Esimesel töökohal lõi samuti aasta või vähemagi pärast reuma tugevalt välja ja jäin tükiks ajaks sinisele lehele ja andsin selle tõttu süüd tundes ise lahkumisavalduse (lollakas, eks! Sest töökoht oli ju hea tegelt). Mul on terve elu olnud pingepeavalud ja migreenid, tihtilugu just peale pingelangust, peale intensiivset sotsiaalneolekut või üritusi. Mul on alati peale suuremaid ekstraverdietendamisi väikesed läbipõlemis- või väljalülitumishetked olnud. Ja ükskord kui juhtus, et mitmeks aastaks oma isikliku ruumi kaotasin, st ei saanud inimeste eest koju puhkama ja akusid laadima põgeneda, sest inimesed tulid koju ka järgi, põlesin totaalselt läbi. Totaalses augus olin. Nüüd olen lugenud, et on olemas asi nimega autistlik läbipõlemine ja tagantjärgi mõistan hästi, miks see juhtus.

Kodu on mul väiksest peale olnud kindlus, koht, kuhu maailma eest põgeneda. Ja kodu sees omakorda põgenesin veel raamatutesse või loodusesse või lakka või riidekappi. Ja see, ma saan aru, on autistlikule inimesele ülitähtis – et oleks koht kus taastuda, omaette olla.

Ma kirjutasin juba Dani diagnoosi loos enda autistlikest joontest ka, aga olen aina mõelnud, et kas need on juhuslik kokkulangevus või neid on nö piisavalt, et öelda, et jah, olen autismispektris.

Ühesõnaga, autistlikud naised, need imeloomad. Nad on tihtilugu paganama head maskeerijad, selleks, et ühiskonda sulanduda. Näiteks selline asi nagu naeratamine. Ooooi kui palju on mulle elu jooksul öeldud, et ma olen alati nii positiivne ja naeratav. Aga tegelikult on see ju samuti mask, selleks, et keegi ei paneks tähele, et ma teistsugune olen, sissesulamise trikk. Peale üritusi valutabki mul pea just sellest pidevast naeratamisest. Pluss ma olen alati hästi teadlik, kuidas ma istun-astun, kuidas välja paistan. Üliviisakas olen, jälgin käitumisnorme ja vestlusparterite emotsioone jne. Mul on isegi tänaval jalutades tunne, et keegi vaatab ja hindab mu käitumist ja olekut. Nii et alati viks ja viisakas. Ja naeratus suul. Kui kodust välja astun, on igalpool silmad, mis oleks justkui kõik minu peale suunatud (mis sest, et tegelikult ju ei ole, aga tunne on selline!)

Asi mida ma pole kunagi osanud, on small-talk. Mul on tegelikult sõprade ja lähedastega täiesti mugav lihtsalt vaikida, lihtsalt olla. Või siis sügavamatel teemadel või ASJAST rääkida, aga niisama sisutäiteks ma ei suuda lobiseda enamasti. Hiljuti käisin ühel sünnipäevapeol, kus mitte kedagi ei tundnud. Paar pool-tuttavat oli, kes isegi tulid rääkima, aga ma olin sel päeval kuidagi lühises ja põgenesin esimesel võimalusel kuskile kaugemale omaette olema. Mõnikord lihtsalt ei suuda juttu tühjast õhust välja võluda, kui ei ole jaksu. Mõni teine päev jälle suudan ka. Aga too sünnipäev oli täpipealt see meem, kus öeldakse, et introverdi jaoks on parim osa peost lahkumine. Ok, pärast läks tantsuks ka ja oli lõbusam, aga esimesed 3-4 tundi ootasin kannatamatult, et millal juba see õnnis lahkumisehetk kätte jõuab 😀 Ja mõtlesin – no miks ma küll koju ei jäänud?

Maskeerimise juurde ikka tagasi tulles – ma tunnen, et mul on see enamasti väga hästi käpas. Aga ma ei ole ju tegelikult kellelegi seda poolt endast avanud, et kui palju energiat see võtab. Jah, Artjom teab küll, et vajan mõnikord mõnda päeva, mil ei pea kodust varbaotsagi välja pistma, et vajan maailmast puhkust peale intensiivsemaid päevi. Aga üldiselt jätan ma vist üsnagi sotsiaalse liblika mulje – noh et lendan aga ühelt ürituselt teisele ringi ja säran ja suhtlen. Ilmselt jätab sotsiaalmeedia ka sellise mulje, sest kes ikka igavatest koduhetkedest kirjutaks, ikka jagan ju põnevaid ja säravamaid hetki.

Kui ma varem mõtlesin, et ega mul ju pole väga neid autismile omaseid erihuvisid, siis olen vahepeal enda ümber ringi vaatanud (elutoas…) ja mõistnud, et üks mu spets-huvidest on lapsest saadik olnud lugemine. Ja raamatud; ja raamatute kollektsioneerimine. Ja kuna see on nii “mainstream” hobi, siis pole ta väga silma paistnud või veidrana tundunud. Kõigile ju meeldib lugeda, kõik ostavad raamatuid! Kuigi… mul on lemmikraamatutest näiteks mitu versiooni. Mõnda raamatut on mul kolmes keeles. Mõnest on riiulis mõni spets-eriväljalase ka (umbes eriti ilusa kujundusega eksemplar, a la raamatu juubeliaasta kordustrükk), mida ma pole isegi lugenud, sest eelmist väljalaset juba lugesin ju. Lihtsalt kollektsioneerimiseks…

Ilusaid kõrvarõngaid kogun ka, seda teavad ka kõik…

Ja väidan inimestele alati, et Dani kogub meil kivikesi ja teokarpe. Aga enamus olen ma ju ise koju vedanud… Lapsena juba käisin ja otsisin alati põnevaid kive. Oeh!

Aga kust aru saada, et tegu on maskeerimise, mitte lihtsalt inimliku esinduslik-olekuga? Üks asi on ikka see pingesolek, mis nagu ma juba eelmisel korral kirjutasin, väljendub mul eriti lõualuudes (ja hammaste krigistamises, migreenides jne). Ja teiseks selles, et koju jõudes on totaalne väss.

Kusjuures ma olen alati mõtisklenud, et kas kõigil inimestel läheb enne arstivisiite või lastevanematekoosolekuid jne tüütuid asju kõht lahti? Isegi kui ma ise nagu ei saa aru, et olen ärevil, siis keha ikkagi annab märku, et alateadvuses on kerge paanika.

Autoimmuunhaigustest juba eelmine kord rääkisin…

Ja kas on veel ühekülgsemalt toituvat inimest, kui mina? Mul on oma max 10 retsepti/toitu, millest juba aastakümneid elan. Need on kõik väääga head, täpselt minu maitse järgi. Ma ei taha süüa asju, mida ma 100% ei naudi. Kui toit on ainult 90% imeline, siis ma seda enam ei tee/osta. Üleüldse on lihtsam nimetada asju, mida ma söön, kui neid mida ma ei söö, sest seal läheks nimekiri liiga pikaks…

Mõtisklesin vahepeal ka sensoriaalsest (on eesti keeles selline sõna?) tundlikkusest. Et mul ju ei ole. Aga tegelikult on küll materjale, mida ma ei kannata, nt isegi mõte villasest kampsunist või sokist tekitab kananaha ihule. Eriti mingi üks kindel lõngatüüp on, millele mõtlemisestki hakkab ajul füüsiliselt valus. Aga üldiselt ei tule sellised tundlikkused meeldegi, sest ilmselgelt olen ma need materjalid on elust juba ammu eemaldanud.

Saangi aru, et olen omale ideaalse autistliku inimese elukeskkonna loonud. Töötan kodus arvuti taga, üksi. Olen iseenda peremees, otsustan ise, mis täna vaja teha, milline on töötempo. Ei pea end kellelegi tõestama. Seetõttu on palju rahulikum olla ka ja ei tunne end enam nagu tühjakspigistatud sidrun. Kodus on samuti vaikne ja tšill õhkkond, lapsed ei lärma ega torma tuulispaskadena ringi. Ma ei kujutaks ettegi elu sellises kodus, kus “hullumaja” on, koliksin vist välja… oleksin nii viimase piirini viidud, et saaksin diagnoosi.

Ma mõtlen, et praegu maskeerin ma ülihästi ja olen elu võimalikult  stressivabaks kujundanud, seega autism ei paista kohe üldse välja. Aga lapsepõlves – praeguste teadmistega oma lapsepõlve piiludes on kõik märgid ju nähtaval. Selektiivne mutism, pingesolek, oma maailmas elamine. Keegi lastearst oli öelnud, et laps on nutikas ja selge silmapilguga, et pole vaja muretseda. Sest tol ajal see käiski nii – kui mõistus selge, siis keda need psühholoogilised asjad ikka huvitasid. Lükati aga pea ees tundmatusse vette (ühiskonda) ja lapsel oli kaks varianti: kas uppuda või hakkama saada. Küllap siis alles tuligi see maskeerimine mängu.