Mõtlesin mõned pildid siia visata, aga tegelikult tahaks üleüldse prokastineerida. Vahepeal tunnen, et olen uue elukoha otsingutega energiast viimse tilgani tühjaks pigistatud. Otsi kui nõela heinakuhjast ja kui leiad, siis krabab keegi teine selle käest ära ka veel või mõtleb omanik ümber. Tüüütu. Järgmisel nädalal jagan vast pikemalt neid “seiklusi” – lootust on, et saame nüüd ühele poole selle hullumajaga.

Aga praegu vedeleks lihtsalt diivanil ja naudiks ilusat pühapäeva ja lobiseks niisama tühjast-tähjast. Mulle tundub, et nii paljud asjad on siin rääkimata ununenud ja pildid vajavad jagamist ja…

Meil on sel sügisel üsna palju pilves või vihmasemaid ilmu olnud ja hommikuti on ka endiselt raske ärgata, nii et sel aastal olen end päris tihti natuke umbes nii tundnud:

Aga võibolla polegi ilmas asi. Mõte kolimisest on samuti ühteaegu nii põnev kui jõuetuks tegev. Ülekaalus see viimane. Pakkimine, sorteerimine, tassimine – kõik see varsti ees. Kust see jõud kõik võtta?

Ma arvan, et oleks vaja väike raviseanss teha ehk mägedesse minna.

Aga toredaid hetki on ka ikka sel sügisel olnud. (veider on öelda “sügis”, kui ainuke vahe on, et rannahooaeg on läbi ja toas vaja sussid jalga panna ja õues liikudes enam higi ei voola).

Kust ma siis pihta hakkan…. käisime sel aastal esimest korda Fuengirola ferial. Väga äge oli, järgmistel aastatel olen ka kindlasti platsis nagu kümme kopikat. Ma kujutasin millegipärast ette, et see on mingi väike ja turistimaiguga üritus, aga ei, ülicool! Ja oktoobris, nii et pole enam flamencokleidiga palav olla ka.

Hobuseid oli nii palju, et Artjom käis esmaabitelgis oma hobuseallergia vastu süsti saamas (tal oli vaja kohe-kohe lavale minna, aga nina voolas ja aevastused ei lõppenud).

Aa ja siis oli tal oktoobris veel see saate salvestus kohaliku Malaga telekanali jaoks (kes hisp keelt oskab, siis vaadata saab siit: saade)

Dani tõi meile vihmaste ilmade aegu uued koduloomad. Nood olid eluga nii rahul, et ühel hommikul oli terraariumisse hunnik mune tekkinud. Nii et kolisime nad oma tulevase järelkasvuga õue tagasi…

Üle-eile toimusid halloweeniüritused (siin lükati need nädal edasi, sest vihmased ilmad olid + leinaperiood Valencia inimeste mälestuseks) ja me mõlemad Artjomiga mõtlesime, et kohe üldse ei viitsi minna. Aga kui lapsed koolist tulid ja küsisime, et mis neil plaanis täna (lootuses, et äkki nad unustasid), siis tuli kohe vastuseks, et Halloweenile! Nii et siuh-säuh mingid asjad selga ja minekule. Ja täitsa äge oli! Dani kostüüm oli politsei (imedeime, ta on juba teist aastat nõus halloweenil kostüümi selga panema). Üks argentiina tüüp, kes seal ehteid müüs, ütles talle, et see on kõige hirmsam kostüüm, mida terve õhtu jooksul näinud on. Ja kinkis ühe ametüst-kivikese talle. Pmst altkäemaks politseile, ma ütleks…

Ma olin Wednesday (ja paljud teised väikesed tüdrukud olid ka :D), sest muid ideid ei olnud noh, Catrina-meiki ei viitsinud seekord ette võtta. Aleksandr ja Arjom olid lihtsalt hirmsate maskidega. Nii et olid tõesti siuh-säuh-kiiresti ja vaevata need ettevalmistused.

Aga viimase aja kõige lõbusam sündmus oli see, kui Aleksandr ükspäev poodi omale snäkke ostma läks. Ta on ju nüüd 12, võib üksi väljas käia. Tuli koju ja, voilaa, kotis meile ka midagi:

Kuna ta ise ei teadnud, et alaealistele alkoholi ei müüda, siis ladus selle veini ühes muu kraamiga enesekindlalt letti ja müüja ei pannud vist tähelegi. Ses mõttes, et armas temast ju, et me ka meelde tulime.

Aleksandri uues koolis ehk instituudis on nii ja naa. Õpetajad on toredad, klassijuhataja on noor, otse ülikoolist tulnud tüüp nimega Juan. Selline natuke pungima välimusega (hispaanias väga haruldane!), aga energiat ja viitsimist täis veel, valmis mägesid liigutama. Probleem on pigem osades klassikaaslastes: neil on klassis üks jalgpallipoiste gäng, kes kõiki teisi kommenteerib ja tundide ajal pidevalt lärmavad ja asju loobivad jne. Pluss paljudel lastel on juba telefonid (hispaanias saavadki lapsed telod keskmiselt kusagil 12-13a paiku, mõni varem, mõni hiljem) ja neil oli klassi whatsapigrupp tehtud, mille siis keegi lapsevanematest oli avastanud ja seal olla ikka jubedat sisu olnud. A la keegi jagas porri (ja sealhulgas sellist liiki, mis kriminaalne) + osad sõimasid üksteist ja tüdrukuid vaaladeks jne. Aleksandril telo ei ole ja õnneks ta nende whatsapi-asjadega kursis ei olnud. Aga mõned juhtumid kiusamist sai küll ja kuna ta on selline hästi õrna hingega, et võtab kohe südamesse ja hakkab ebaõigluse peale nutmagi, siis kirjutasin klassijuhatajale ja nonde poistega oli seepeale räägitud. Ma saan aru küll, et nad teevad omast arust nalja ega adu, kuidas see teistele lastele mõjub, aga koolis ollakse õnneks väga tõsised nende teemade osas ja reageeritakse kohe. Hispaanlased on ju rahvusena väga mitteagressiivsed ja sõbralikud ja abivalmid ja sotsiaalsed ja üksteisega arvestavad jne, nii et sellised kiusu-juhtumid proovitakse kohe eos elimineerida, ei mingit õigustamist või seda suhtumist, et tugevamad jäävad ellu. Nüüd igatahes on Aleksandr rahule jäetud (üks kiusaja-poiss ütles teisele ükspäev, et ära teda kisu, ta kitub ju ära). Loodetavasti kituvad kõik teised ka ära ja pole kedagi kiusata.

Dani uus klassijuhataja on samuti noor mees ja tundub, et neil klapib siiani hästi. Niipalju hindeid, kui nüüd selle pooleteise kuu jooksul minuni on jõudnud, on täitsa head. Ja õpetajaga vesteldes tundus samuti, et tal on ok meetodid ja suhtumine. Kui eelmine klassijuhataja oli selline, kes rääkis sama juttu ringiratast ja keskendus pigem vigadele, selline veidi näägutaja-tüüpi, siis tema on vastupidi just.

Ise siin olen juba mitu kuud mõelnud ja proovinud meenutada, et mis oli mu anne või suundumus või lemmiktegevused lapsena, st eelkooliealisena. Kuulsin ühes podcastis mõtet, et need asjad, mis panid 3-4-5-aastasena silma särama ja mida oli rõõm tundide kaupa teha, need ongi need, milles oled teoorias andekas või millega võiks tööalaselt tegeleda ja kõik uksed avaneks ja õnn tuleks õuele. Umbes nii.

Igatahes on väga raske end 3-4-5sena mäletada. Peale selle, et külmkapist meeldis salaja kondenspiima söömas käia või et loomad olid sõbrad. Kanamamma olin, kuke dresseerisin ära… Kasside ja koertega tšillisin. Aga hobid, ah? No kesse mäletab. Laulda meeldis hullult, koguaeg lõõritasin omaette, kui arvasin, et keegi ei kuule.

Luurekat mängida, ronida. Putukaid püüda. Artjom ütles eile, kui merest kaheksajala kinni püüdsime, et ma olen ikka sündinud kütt noh. “Hunter-gatherer” asjad tulevad hästi välja jaa… Ja kujutate ette, kui äge on mere ääres kivide vahel krabisid püüda näiteks??? Võin ennast sinna igaveseks unustada. Aga mis selle oskusega tänapäeval ikka teha. Pmst valel ajal olen sündinud.