Ühes facebooki grupis küsis keegi anonüümne, et mida me siin Hispaanias elavad eestlased enda lõbustamiseks teeme, kas igav ei hakka.

Esiteks mõtlen ma, et see ei saanud tõsine küsimus olla, keegi trollis vast niisama. Ja teiseks, juhul kui ei trollinud – mida see inimene Eestis igavuse peletamiseks teeb? Sest lõpuks on ju kusiganes elades inimese tegevused mõneti sarnased: töö, pere, kodutoimetused, hobid, sõbrad. Kas eksisteerib üldse täiskasvanud inimest, kelle elu võimaldab igavuse teket? See igavus peaks siis tulema inimese enese seest, sisemisest tühjusest ja üksildusest?

Vastuseid oli ka põnev lugeda, nii palju omamoodi arvamusi ja elu nägemist. Keegi näiteks arvas, et eestlased on hispaanlastega võrreldes hästi aktiivsed inimesed. Minu meelest just vastupidi! Ristivastupidi! Kuidas üldse nii arvata saab, kas see inimene üldse tunneb mõnda hispaanlast?

Hispaanlased on ülimalt aktiivsed, koguaeg käivad väljas, saavad kokku, käivad üritustel (ja üritusi on rohkem kui aega nende kõigi külastamiseks, lisaks suurtele pidustustele a la feriad või karnevalid jne, on pidevalt igasugu pisikesi festivale, muusika või toidu või mingi muu spetsiifilise teema omi, a la kastanifestival). Siseturism on väga popp. Matkatakse samuti palju. Sellist asja, et küsida hispaanlaselt, et mis nädalavahetusel tegid, ja ta vastaks, et ei miskit, olin kodus, ei eksisteeri. Nad on alati liikumises, väljas, koos asju tegemas, osa võtmas.

Ja oli kui sportlik rahvus see on! Vabaõhusport või treeningsaalid, kõik on koguaeg sportivaid inimesi täis. Nad viitsivad ja leiavad selle tunnikese oma päevast.

Mul näiteks on see, et tahaks muu elu kõrvale veel raamatuid lugeda, filme vaadata. Aga päevas on liiga vähe tunde, nädalas liiga vähe päevi. Ja tihti on mitu põnevat üritust või kontserti samal ajal ja tahaks ju igale poole jõuda. Ja siis tahaks veel matkama ka jõuda.

Kusjuures kui tööasjad või blogimine välja jätta, siis mu (sotsiaalmeedia) screentime on suht väike, keskmiselt alla tunni päevas. Ja see on ka pigem 5min kaupa, bussi või pargipingil lapsi või miskit muud oodates või lõunaks teed/kohvi juues või kui arvutis miskit kokku jookseb. Nii et ei saa öelda, et sinna see aeg ära läheb.

Aga isegi siis kui elasin Eestis ja lapsi ka veel polnud – isegi siis ei olnud ju igav (kui kehv ilm ja õue ei kiskunud, siis raamatud ja filmid, nagu öeldud juba)

Nii et jah, igavus on üks veider mõiste. Selline nostalgiline, lapsepõlvesõna lausa.

Ma eeldan, et see küsimuse küsija oli hästi suhtleja-inimene ja ehk oligi küsimus ajendatud hirmust, et ei leia oma inimesi ja oma kogukonda võõras riigis? Selliseid häid vanu eluaegseid sõpru nagu kodumaal, kellega koos asju ette võtta, koos hängida. Sellist hirmu võib isegi mõista. Aga hirmu lihtsalt tühipalja igavuse ees küll mitte.

Aga kui nüüd mõelda hüpoteetiliselt, et mida ma teeksin, kui mul oleks igav… Oh, milline õnn see oleks, onju! Number üks idee oleks kohe seljakotti snäkid ja vein pakkida ja mägedesse kondama minna. Tahaks iga nädal seda jõuda teha, aga reaalsuses tuleb vast kord kuus välja. Siis teisel kohal on mul päris suur hunnik raamatuid, mis lugemisjärjekorras. Ma ei oska sellist sorti lugemist nautida, et jupi kaupa, iga päev natuke enne magamist vms. Ma tahan lugeda ühe jutiga terve raamatu lõpuni. Või veel parem, terve seeria. Kui enne magamist alustaksin, siis lõpetaksin alles hommikul. Nii et ma ei alustagi enne, kui tean, et saan terve päeva lugemiseks võtta. Võimalus sellist lugemispäeva/päevi võtta on tänapäeval totaalne privileeg ikka. Aga no mõned päevad kuus ikka võtan, las muu elu ootab.

Tegelikult jäin nüüd mõtlema, et mõnikord tööd tehes on küll natuke igav olnud. Kui on mingi rutiinne kümme tundi jutti pilditöötlus arvutis, nii et keha ja vaim ära tahavad kõngeda. Siis panen igavuse peletamiseks taustaks kas mõne podcasti või standupperi või kas või muusika, et kaasa laulda ja veits selgroogu liigutada. Nii et isegi siis on see igavus lahendatav.

Minu jaoks on igavus vist see, kui peab sunniviisiliselt kusagil paigal olema ja ei saa maailma avastama minna.