Sellest on küll juba mõned nädalad möödas, aga täpselt keset suurt kolimist tegime väikese hingetõmbepausi ja matkasime kolm päeva jutti. Panen siiakanti sattuvate mägedefännide jaoks kirja ka.

Torcal de Antequera

Esimene päev oli Torcal de Antequera päev. Torcalist olen ma niii palju juba kirjutanud, et polegi vist midagi lisada. Lambad olid igalpool ja mägikitsed ka ja ammoniite vaatasime. P.S. Ammoniitide rada ei ole märgistatud ja sinna peab giidiga minema. Oma inimesi olen ma ise ka sellele “salarajale” viinud, sest juba vana kala seal nüüdseks, aga kuna ma pole seal ametlik giid, siis võõraid ei söanda niimoodi viia. Torcali kodulehelt leiad kindlasti ametliku giidituuri, kui on huvi. Aga kaks toredat märgistatud rada on ka, kus giidi ei vaja ja ammoniite saab pmst külastuskeskuse muuseumi-osas kah vaadata 😉 Muuseumist soovitan kindasti läbi hüpata, hästi pisike, aga annab hea ülevaate, et kuidas see karstiala ikkagi tekkinud on ja mis need ammoniidid on. Tasuta ka. Lisaks on pisike poekene, kust saab ägedaid suveniire soetada ja restoran on ka päris hea, saab kohalikku toitu mekkida.

Canillas de Aceituno – El Saltillo – Rio Almanchares

Teisel päeval võtsime suuna Canillas de Aceituno poole ja ronisime mäenõlvadel ning sulistasime kaljude vahel jõesängis. Ilm oli nii mõnusalt suviselt soe. Kevadel, kui me El Saltillo rajal käisime, oli jõeorgu suunduv raja osa suletud ja tabalukk väraval ees. Seekord oli värav lahti ja kasutasime kohe võimalust. Algus on päris närvekõditav, ma ütleks isegi, et kohmakatel ja komistama kippuvatel või kõrgusekartjatel inimestel ei soovitagi tollest väravast edasi minna. Jõesängi osa on mõnus, saab ujuda, saab ronida. Seiklus noh! Edasi ronimiseks on mõnel pool isegi köied pandud. Aga üldiselt ei ole tegu hooldatud ametliku rajaga, vaid minek on omal vastutusel ja nö proffidele, kogemusega mägedeskondajatele, kes ronimist ei karda ja oskavad samas ettevaatlikud ka olla.

La Maroma

Kolmandal päeval otsustasime Málaga kandi kõrgeima tipu ära vallutada. Tund autoga ja siis viis tundi jalgsi tippu. Kõrgust 2069m. Jääb küll mandri-Hispaania kõige kõrgemast tipust Mulhacenist (3479m, asub Sierra Nevadas) alla, aga hea lähedal. La Maroma asub Sierras de Tejeda Almijara y Alhama mäestikus, kus me just eelmine päev turnisime ja sulistasime ja tipp tundus juba nii lähedal olevat. Kiviga visata! Mis see siis ära pole!

Alustasime matka mäe põhjanõlvalt El Robledal puhkealalt, mis on tegelikult juba Granada maakond. Eelmisel päeval olime sama mäe lõnapoolsel küljel seigelnud ja olime samasuguseks soojaks päevaks valmis. Pusad jätsime autosse, kes see ikka tassida viitsib, seljakotid niigi toitu-jooki täis. Aga võta näpust – ilm oli ühe päevaga täiesti muutunud, millest saime me kahjuks aru alles mõned tunnid autost eemale matkanuna. Ja mida kõrgemale, seda jahedamaks ja tuulisemaks ja pilvisemaks läks. Ülesmäge oli minna ligi 9 km. Külm ja palav ühekorraga. Raja esimesed kilomeetrid lähevad läbi metsa (ühtesid seenelisi nägime ka, korv oli kenasti täis), mõnus sügisene mets – alguses tammed (pürenee tamm Quercus pyrenaica, aga ka iilekstamm jne), korgipuud, vahtralised, edasi rohkem mände. Ja mõned jugapuud, mille järgi on mäestik omal ajal nime saanud, sest ammustel aegadel kasvas neid siin kõvasti rohkem.

Peale metsa tuleb nö igav liiv ja tühi väli 😛 Kaljud, kivid. Koguaeg tundus, et pole vist enam palju minna. Aga oli, oh minna oli veel ja veel 😀 Kõik vastutulijad ehmatasid end maikas Kristjanit nähes soolasammasteks (nad ikka kenasti jopedes). Ääääh, ega viikingid külma ei karda 😀

Mäe tipp on üsna lame platoo. Vaated on tegelikult imelised – Aafrika ja Sierra Nevada on näha. Aga kuna ilm oli täiesti pilves (vahepeal tibas vihmagi), siis jäime neist vaadetest ilma. Kohtusime üleval mitme salga mägikitsedega ja istusime maha vaid korraks, et juua ära vein nimega “Alturas” (kõrgused). Jube tuuline oli! Ja ei tahtnud pimeda peale ka jääda.

Nii et tagasi pea 9 km allamäge. Ma ei teagi, kumb kergem oli – üles- või allaminek. Alla minnes hakkasid meil kõigil põlved lõpuks valutama. Pluss libedaid kohti oli, kus metsa-alune kuuseokkaid täis. Aga no vähemalt lund ei olnud, sest nädal-paar hiljem oli La Maroma tipp juba lumemütsi all. Meil tundus üleval selline viie ja kümne kraadi vaheline temperatuur.

Alla jõudsimegi täpselt pimeda tulekuks, kella kuueks. Kokku võttis üles-allakäik 9 tundi, terve päeva. Kilomeetreid 17,8 läbi ronitud. Kuskil 40 000 sammu (täpselt ei tea, telefoni aku sai tühjaks). Võrdluseks – meie eelmise päeva matk oli 21 000 sammu pikkune.

Kusjuures nagu piltidelt ehk juba näha oli, siis Dani matkas kõik päevad meiega ja oli selle üle väga õnnelik. Totaalne rännumees ja mõnus matkakaaslane. Nüüd unistab juba Mulhacéni vallutamisest 🙂