Kas ma olen ikka rääkinud, KUI tüütu kolimine on? Eriti kui on parajalt suur pere ja omajagu aastaid kola kogunenud. Aga juhuu, tehtud ta ongi. Suuresti tänu heade ablistele Kikule ja Taurile, kes said ikka roppumoodi tassida ja lahti-kokku monteerida. Aga kuidagi märkamatult on meil tegelikult juba kuu uues kodus täis saanud. Kõik asjad on oma kohad leidnud, kõik juba käe järgi. Justkui oleks aastaid siin elanud. Või noh, peaaegu selline tunne vahepeal. Imestan vahepeal, et ma polegi ühtegi korda automaatselt vana kodu bussipeatuses maha läinud ega midagi sellist.

Minu jaoks on uude kohta kolimine alati justkui uus eluetapp, uus peatükk. Eelmine peatükk oli sooja pisikese pesakese peatükk, kus jõudu koguda, niiöelda jalgu alla ja tiibu selga kasvatada. Praegu uues kohas elades alles mõistan, kui tagasihoidlikult ja vähenõudlikult me tegelikult need viimased aastad elasime. Korter oli ju ilmselgelt neljale liiga väike, pluss wc ja vannituba olid aastast 1940. Köögis ei olnud ei ahju ega rasvaimurit (ruumist ja tööpindadest rääkimata). Kõik oleneb, mis värvi prillidest läbi elukesele vaadata, onju. Ma vaatasin, et vintage. Pisike ja hubane. Mõni vaataks ilmselt hoopis realistlikumalt, et vana peldik 😀

Nüüd pole meil seda imekaunist hingekosutavat vaadet, mis eelmises kodus oli, aga see-eest on normaalne köök ja vannituba ja garaaž ja panipaik ja lift ja kõik see, mis teistele tundub tavaline inimväärne elu, tundub mulle nüüd, et vaaau, kui mugav, kas niimoodi saab ka elada!?

Ma arvasin esialgu, et ei hakka siin mingit kodutuuri tegema, sest ega palju ju ei muutu, kui oma mööbliga ühest kohast teise kolida. Vaib jääb ju samaks. Aga võta näpust, sai natuke teistsugune küll. Kuigi sõbrad juba ütlesid, et kusiganes me elame, on alati see mingi kindel meieliku kodusoojuse vaib. Nii et kõrvaltvaadates vist suurt muutust ikkagi pole. Aga ise ikkagi tunnen erinevust. Näiteks – meil on nüüd söögilaud! Viimased neli aastat sõime põlve otsas diivanilaua taga, sest söögilaua jaoks ei olnud kodus ruumi. Imeline, kuidas inimene hakkab pisikesi elementaarseid asju hindama, kui on mõnda aega nendeta pidanud elama…

Kiik on nüüd ka jälle meiega (muidu oli fotostuudios viimased viis aastat). Kujutasin ette, kuidas seal raamatud loen. Aga kassid jõudsid ette. Mõlemi täielik lemmik-koht kodus nüüd. Kaklevad koha pärast, vahepeal isegi taluvad seal koos olemist, kui kumbki alla anda ei taha. Kiik pole põhimõtteliselt kunagi vaba 😀

Too jaapani stiilis kapp/kummut, mille kunagi stuudio ees prügikasti juurest leidsin ja mida kangekaelselt keeldusin stuudiot kinni pannes ära viskamast, sai ka nüüd oma auväärse koha.

Aga kõige mõnusam on ikka see, et asjad ei pea igalpool vedelema, vaid nad saab alla garaazi juurde panipaika viia. Asjad nagu rannakraam või rulluisud või muu kola, mida igapäevaselt ei kasuta, aga mis tohutult ruumi võtavad. Eelmises kodus olid mul sellised asjad igalepoole ära topitud: voodite alla, nurkadesse, kappide otsa jne. Ja no mulle tegelikult üldse visuaalselt selline toppimine ei meeldi. Aga mis sa hädaga ära teed noh.

Dani kola on ka kõik nüüd tema toas, mitte terves elamises laiali – kusjuures kenasti orgunnitud ja kõigel oma koht. Ja Aleksandril on lõpuks ruumi legosid ehitada ja neid hoiustada.

Mulle meeldib, et köök on nii avar ja helge. Kõik asjad mahtusid ära ja ruumi jäi ülegi! See on vist kõigist meie hispaania elukohtadest kõige mugavam köök. Hakka või jälle kokkamist fännama! Ja ta pole midagi luksuslikku ega moodsat isegi. Lihtsalt juba see, et pole kitsas. Ja kas ma saan tõesti jälle küpsetada??? Omal ajal olin ma ikka tihe koogiküpsetaja, peaaegu proff 😆

Aaah ja kui naljakas oli – tassisime alt panipaigast ükspäev just Dani tuppa laste mängukööki üles, kui ühed naabrid trepikojas vastu tulid ja küsisid, et kuulge, ega teil pole korralikku laste kirjutuslauda vaja, et nad just praegu viisid prügikasti juurde. Läksime vaatama ja vedasimegi koju. Ühes ühe ideaalse Aleksandri legode hoiustamiseks sobiva riiulikesega. Laud sai koha sünteka mängimise paigana. Imekombel suudab elutuba meil nüüd lisaks elutoale olla ka kodukontor ja söögituba ja muusikastuudio kah. Täitsa rohkelt ruumi ikka.

Oot, ja vannitoast unustasin rääkida. Duši all olles saab aknast välja vaadata: kaljud, lillepõõsad, linnulaul. Nagu kuskil metsikus looduses peseks end. Väga zen igatahes! 🙂 Meil on varem ka enamus korterites vannitoas aknad olnud, Hispaanias on see üsna soovituslik, et saaks tuulutada ja niiskust ja hallitust ennetada. Aga siiani on need aknad dušikabiinist väljaspool olnud. Õnneks on aknal sääsevõrk ka ees, nii et saame seda muretult koguaeg lahti hoida.

Ja kas ma rääkisin, et kõrvalmajas elab üks tuttav, jazzklubi omanik oma perega. Et põhimõtteliselt kui meil kuskile pikemalt reisile minek, saab ta kasside eest hoolt kanda. Kuna majad on hispaania kombe kohaselt täitsa üksteise külge ehitatud ja sama kõrged ka, siis saame katusel juttu lobiseda. Jõuluööl lõime üle terrasse eraldava seinakese glögitasse kokku 🙂