Mu 2025 suurim küsimus siiani on: kuhu kadus sel aastal jaanuar? Muidu pidada ta kestma justkui 59 päeva, aga just algas ju, kuidas juba lõpp?

Ei, tegelikult on aasta põnevalt alanud, küllap seetõttu ongi nii kiiresti see aeg läinud. Ma tunnen enda pealt alati, et kui on vähem asju toimumas, liigub aeg kõvasti aeglasemalt.

Aleksandr käis sõbra juures pidžaamapeol. Ma olen salaja südames megatänulik, et tal on oma sõpradegrupp ja teda on omaks võetud ja kutsutakse jne. Lapsevanemana võõrriigis elamise üks põhilisi muresid ongi mul vist, et ega laps ei jää välja, sest noh immigrant eksole. Mulle tundub, et kipub olema nii, et kui riigis/ühiskonnas on vähe sisserändajaid, võetakse nad põnevusega ja avasüli vastu. Aga kui sisserändajaid hakkab palju olema, siis tekib kohalikel mingi foobia ja võõraviha. Kas või Eesti ja ukraina pagulaste pealt näha juba mõnda aega, vähemalt mulle siia on silma hakanud. Aga Hispaanias tunnen ma ka, et välismaalastesse suhtumine on natuke muutunud viimase kümne aasta jooksul. Siin on muidu alati selline üsna rahvusvaheline seltskond olnud, aga paari viimase aastaga on varasemaga võrreldes nagu topelt rohkem ja vahepeal ikka jääb igasuguseid kommentaare silma/kõrva.

Eelmisel nädalal toimetasime Metsakivi lugude teksti kallal ja juba läkski ta minu käest edasi, kunstnikule ja kujundajale jne. Aga uskumatu, kui palju näpukaid või stiilivigu toimetaja veel leidis, kuigi lugesin-parandasin enne talle saatmist veel ise enda meelest korralikult üle. Huvitav kas mul jääb blogis samamoodi palju vigu kahe silma vahele… tavaliselt loen korra enne avaldamist üle vaid. Küllap kui loeks teist korda veel, leiaks jälle midagi. Ja kolmandal korralgi… Aga enda teksti on jube igav lugeda ju 😅 Ei ole seda õhinat, et huvitav, mis nüüd edasi tuleb 😅

Aga muidu on see küll, et üle lugedes parandan alati sõnade järjekorda, ikka see väliseestlase aktsent juba tuleb noh, mingi teine kõnemaneer.

Keeltega seoses, ükspäev kuulsin, kuidas lapsed kõrvaltoas google translate abil oma lõbuks hiina keelt õppisid. See on see mitmekeelsuse pluss, et keeled pakuvad vist huvi. Kusjuures viimastel päevadel räägime kõik kodus nalja pärast korea aktsendiga, sest ma hakkasin ühte korea fantasy-sarja vaatama ja hakkab külge see kõnemaneer noh. Selline nunnu.

Aaah, ja ükspäev otsustas Aleksandr tänaval hakata hispaania keelt inglise aktsendiga rääkima – täiega naljakas oli. Reaalselt, kust nad selliseid asju õpivad?

Laste mitmekeelsusel on tegelikult üks suur miinus ka. Meil ei ole Artjomiga ühtegi salakeelt enam. Lastel on hoopis meie ees varsti oma salakeel, mõlemad õpivad prantsuse keelt koolis ja vahepeal praktiseerivad omavahel natuke ka.

Aga kõige põnevam sündmus tuli ka meelde – üleeile ühel sünnipäevapeol nägin kahte langevat tähte. Kõigepealt oli üks, lihtsalt rääkisin terrassiserval juttu, pilk kaugusse suunatud, ja seal ta läks, viuh. Ja siis tunnike hiljem istusin aias diivanil ja vaatasin korra üles ja nägin jälle ühte. Jaanuaris, eh!? Ma pole kunagi varem jaanuaris vist langevaid tähti näinud. Edaspidi jõllitasin aina veel üles, aga rohkem ühtegi alla ei sadanud. Pärast vaatasid osad külalised planeetide joondumist, mis just noil päevil oli. Põnevad lood seal taevas!

Ja damn, kuidas ma hindan seda, et jaanuariõhtuti saab mõnikord kleidiväel õues istuda. Iga päev mitte, mõnikord sajab isegi vihma, ja mõni teine kord on jube tuuline, nii et isegi mantli või tagiga olles puhub kontidest läbi. Aga need mõned mõnusad suvise vaibiga päevad annavad nii palju. Kui keskpäeval saab lühikeste käistega väljas käia ja nagu sisalik endasse seda soojust talletada. Sest toas on külm. Kondikaga saab heal juhul 22 kraadi kätte, aga hommikuks on ikka 19.

Aaah, ja meil tulevad täna uued pereliikmed vist, lapsed suutsid nõusse lunida lõpuks. Aga las see jääb järgmise korra jutuks.