Maarja blogis jaanuari jooksul iga päev ja mõtlesin, et kui ma kunagi sellise hullumeelse asja ette võtaks, siis küll ainult veebruaris. Paar päevagi vähem! Aga hetkel ei kujuta ette, et see veebruar veel lähiajal paistaks. Ma olen jube aeglane kirjutaja ja iga päev tund-paar unetundudest võtta tundub liiga tervistlaastav ettevõtmine. Kui nüüd mõtlema hakata, siis suvisel ajal suudaksin sellise asjaga vist tegelikult paremini hakkama saada, siis pole lastel kooli vähemal ja endal on ka kuidagi rohkem energiat ja väiksem unevajadus. Või maikuus, mis sest et 31 päeva, aga sünnipäevakuul on mul alati kuidagi… ekstra jõudu asju teha, akud rohkem täis.

Aga ükskord tegin ma kord-nädalas kirjutamist ja see oli tegelikult küll just parajalt jõukohane minusuguse jaoks. Nii et tuleb üks igapühapäevaste postituste veebruar vahelduseks!

Nii detsember kui jaanuar olid meil tööalaselt kehvavõitu ja see on pannud reklaamiga tegelema ja tegemata asju/ideid/projekte lõpuni viima ja uusi vaatenurki mõtlema jne. Pmst brainstorming koguaeg, et kuidas ellu jääda.

Me mõlemad oleme ülikehvad oma asjade reklaamijad muidu. Mõned inimesed reklaamivad iga nädal ja igas sajas erinevas grupis oma asja, sirge seljaga ja häbi tundmata. Kui ma seda teeks, tunneksin end kohe ühe tüütu spämmijana. Aga samas, tänapäeval paraku teisiti ei saa noh, nii et tuleb eeskuju võtta ja natukenegi end nähtavamaks teha. Nii et õpime siin seda ka veidi. Nii et kui kuskil facebookis ja instas foto- või ekskursioonide teemaga rämedalt pinda käima hakkame, paluks mitte pahaks panna, olud sunnivad 😅

Me andaluusia raamatukoide raamatuklubi jaanuarilugemine oli Pratchetti ja Gaimani “Good omens”. Kus kivi all ma elanud olen, et sellest raamatust ei teadnud? Pratchett oma kettamaailmaga on alati üks mu lemmikautoritest olnud. Ja see raamat on sama nauditav. Inglise huumor istub noh ja olen vahepeal vist puudust tundnud.

Huumoriga seoses, vahepeal käis mul youtubes nonstop midagi Ricky Gervais’lt. Hea, onju. Mõnikord kuulan eesti püstjalakoomikute asju ka, on ka mõnusaid sekka olnud vahepeal. Aga millest ma aru ei saa. Või noh, vist saan ka, on see, mida Ari Matti USAs teeb. Kas USA publik ongi nii allalatimenekumaterjal? Et kui veits peenemat nalja teha, ei jõuaks kohale? Mõned terad on tal seal ka sõkaldele vahele olnud, aga muidu on kuidagi kurb vaadata, et see ongi see tase või. Või hea huumor pole lihtsalt hetkel popp ja lapsikud allavöönaljad on lihtsalt vahelduseks praegu in? See nö “värske tuul” jne. Aga ainult ajutiselt, vahelduseks? Seletage lollile!

Good omens’i juurde tagasi tulles – seriaalist ei teadnud ma samuti midagi. Reaalselt olen kivi all elanud. Hakkan nüüd lähiajal vaatama, kui mahti saan.

P.s. See korea fantasy-sari, millest eelmine kord kirjutasin. Teises hooajas vahetati naispeaosatäitja välja, nii et nääh, ei soovita ikka vaadata. Mu meelest peaks seadusega keelatud olema see näitlejate vahetus keset filmi või seriaali… ja see esimese hooaja näitlejanna oli üliäge ja andekas. Tema minekuga on terve vaatamisrõõm ka läinud nüüd.

Muide, kell on 12 keskpäeval ja ma pole täna veel muud teinudki, kui kohvi joonud ja hommikusööki söönud. Aga õues paistab nii ilus päike, et sätime ennast nüüd väikesele jalutuskäigule. Pühapäevad peavadki olema mõnusad aeglased ja tšillid.

Seoses sellega siia lõppu kaks küsimust, mida hiljuti nägin ja millest mõelnud olen. Üks küsimus oli: kui teaksid, et sul jäi vaid aasta elada, mida oma elus muudaksid ja mida teeksid? Veits morbiidne küss, aga point ju teine: et kas elad sellist elu, nagu tegelikult tahaksid, kas on täitmata unistusi jne, mida oled aina edasi tulevikku lükanud.

Ja teine küsimus oli: milline oleks su jaoks ideaalne päev?

Mu ideaalse päeva vastus on: magada kaua ja ärgata äratuskellata, kiirustamata, kohv voodis nt, lugeda või kirjutada; pärast minna pere või heade sõpradega loodusesse, mägedesse piknikule või päikeseloojangut vaatama näiteks. Ühesõnaga sain aru, et mu ideaalsed päevad on tehtavad ja ei nõua raha ja juhtuvadki päris regulaarselt. Kas või tänane. Ja sain aru, et see on tänu sellele, mis esimene küsimus. Et olen mingid elumuutused ja unistused teoks teinud, mitte neid teadmata tulevikku edasi lükanud. Et saangi lihtsalt kodust välja astuda ja 20 min pärast olen juba mõne mäe otsas.

Muidugi nende ideaalpäevade vahelistele päevadele mahub veel roppumoodi tööd ja rabelemist ja peaaegu uppumist, aga tunnen, et suund on õige vähemalt. Ses mõttes, et kui tööalaselt ma ei tea, kas üldse õigel rajal ja on veidi eksinud tunne, siis vähemalt isiklikus plaanis on mul see enda jaoks õige rada (vähemalt mu meelest) üles leitud.

Kuidas Sul, kas elu muutuks drastiliselt? Ja kas ideaalsed päevad on lihtsalt tehtavad või on alles plaanis?