Sain kirjandusmuuseumi kogumisvõistluse “Raamatud minu elus” üleskutsest inspiratsiooni ja tahtsin (taaskord) lugemisest ja raamatutest kirjutada. Kuigi mulle tundub, et olen jupikaupa kõigest ühel või teisel korral juba kirjutanud, nii et võib-olla polegi midagi uut.

Laias laastus on raamatute vaatenurgast vist kahte sorti inimesi: need, kel hakkavad raamatuid või raamatupoode nähes käed elevusest värisema, ja need kes ei kergita raamatute peale kulmugi. Need, kelle jaoks on need justkui portaalid, millesse sukelduda, ja need kelle jaoks tundub see ühes kohas istumine ja paberi jõllitamine täieliku aja raiskamisena.

Ma olen üsna kindel, et minu armastus raamatute vastu sai alguse vanemate eeskujust ja ettelugemistest ja igaõhtustest muinasjuttudest. Mõnikord mõtlen, et mu vanemates on kuhjaga kaotsiläinud näitlejatalenti, sest mõlemad oskasid (ja oskavad siiani, nüüd juba lapselastele) nii põnevalt ja kaasahaaravalt lugeda ja muinasjutte vesta.

Ma ei mäleta kahjuks oma esimest ise loetud raamatut ega seda, kuidas üldse lugema õppisin. Raamatutega suhtlemine oli justkui kaasasündinud, nad olid enne mu mälestuste tekkimise aega juba olemas. Küll on meeles, et kuue-seitsmesena, millalgi enne kooliaega, olin vaimustunud kirjavahemärkide raamatust nimega “Suur sõnelus” ja nurusin, et palun ostame seda sama raamatut terve hunniku, et saaks ära jagada ja igal pereliikmel oleks ilusti enda oma.

Aga õhtuste ettelugemiste lemmikraamatud olid “Eestis rahva ennemuistsed jutud” ja “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”. Viimasega seoses mäletan, kuidas ükskord vanaema juures paberile kirjutasin: “palun loe mulle nils holgerssoni”. Kui vana ma olin? 5? 6? Eelkooliaelisena ei julgenud ma oma vanavanematega rääkida, sestap pidin neil külas olles kirja teel suheldud saama, juhul kui midagi oli väga-väga vaja öelda. Ja Nils Holgerssoni oli unejutuks ikka VÄGA vaja.

Kooliajast mäletan juba ohtrat ise lugemist. “Totu kuul” ja “Meisterdetektiiv Blomkvist” ja “Saaresinine” näiteks kuulusid lemmikute hulka, mida mäletan, et teistelegi usinalt soovitasin. Meil oli kodus päris palju raamatuid ja sealt nooremale eale sobilike riiulist (mul on see riiul nii silme ees: vana maja tagumises toas, heledast puidust) ma siis otsisin endale kaane või pealkirja järgi ise lugemist või küsisin emalt soovitust. Mulle tundub, nagu oleks lugemine üsna igapäevane tegevus olnud, aga ehk mäletan valesti? Mäletan, et alguses ei saanud väga kaua järjest lugeda, sest silmad väsisid ära. Tunnike ehk? Hiljem, seal vanuses kümme või nii, sai juba pikalt raamatumaailmadesse jäädud. Voodis või aknalaual istudes nt. Üks mälupilt ongi aknalaual lugemisest ja õunade söömisest. Sõin õunad koos südametega ära, sest kus sa lugemise ajal ikka neid paned.

Ja kohustusliku kirjanduse osa oli minu meelest kooliskäimise üks parimaid asju. Nii hea ju, kui ei pea ise valima ja otsustama, vaid antakse nimekiri ette. Ja enamus raamatuid neis nimekirjades olid ju väga head, paljud mu lemmikraamatutest jõudsidki minuni sealtkaudu. Ja siis uurisin juba meeldinud autori muid asju ka edasi. Igasugused raamatusoovitused on üldse mu jaoks alati teretulnud olnud. Kui nooruspõlves olid abiks kohustuslik kirjandus ja pere soovitused, siis tänapäeval kuulan huviga sõprade lugemis-elamusi või vaatan youtubest mõnda raamatu-youtuberit või piilun instagramis bookstagrammereid. Goodreadsi hinnanguid vaatan ka, kui on mitme raamatu vahel valik ja ei suuda otsustada, milline neist ikkagi ette võtta.

Vanuses kuskil 12-13 sain ma Kääbiku (kas mu vanem vend sebis selle kusagilt? igatahes oli ta vist alles üsna hiljuti eestikeelsena ilmunud) ja sealt sai alguse uus armastus – Tolkieni ja fantaasiakirjanduse vastu. Üheksanda klassi lõpukirjandis läksin juba sõrmuste isanda maailma süvitsi nagu üks vana tolkienist muiste ja gümnaasiumi sisseastumiskatsete vestlusel tuli samuti teemaks. Ikka totaalselt kirglikult võtsin tol ajal Tolkieni teemat. Ja ärgem unustagem, et olin isegi Keskmaa Ordu liige 😉

Ingliskeelsed raamatud tulid mu ellu ka just tänu fantaasikirjandusele – tihti oli mõne põneva sarja esimene või paar esimest osa eesti keelde tõlgitud, kuid järgmiseid enam mitte. Siis tuligi see hirmus samm ehk võõras keeles lugemine ette võtta. Või kui mõni autor sai sarjale järje valmis – üks tõeline fänn ei jää ju aasta või paari pärast ilmuvat tõlget ootama! Päris mitmed sarjad ongi mu raamatutiiulis eestikeelse alguse ja ingliskeelse lõpuga.

Vahepeal oli mu elus periood, mil ma peaaegu ühtegi raamatut ei lugenud. See oli siis, kui mu lapsed sündisid ja pisikesed olid. Sain aru, et ma ei oska raamatuid tunnikese või peatüki kaupa tarbida – mul on vaja raamat ühe jutiga otsast lõpuni lugeda, end täielikult sinna ära kaotada. Nii, et keegi ei sega, nii et mind justkui ei eksisteerikski pärismaailmas mitukümmend tundi jutti, kas või öö läbi hommikuni. Emaroll ja kirgliku raamatukoi roll ei klappinud omavahel üldse kokku. Kuulasin kadedusega, kuidas teised värsked emad lugesid isegi imetamise kõrvale jupikaupa raamatuid. Mina ei saanud. Lugesin noil aastatel aseainena hoopis blogisid ja blogisin ise ka.

Ja siis tuli see päris oma aeg lõpuks mu ellu tagasi, ei sikutatud enam käisest, et “emme-emme”. Raamatud tulid mu ellu tasapisi tagasi. Praegu loen ma küllap vähem kui nooruses, kuid regulaarselt, luban endale süümepiinadeta seda luksust iga kuu päev-paar “ära olla”. Loen umbes võrdselt eesti-, inglise ja hispaania keeles ja pärast lugemist mõnikord enam ei mäletagi, et mis keeles ma nüüd ikkagi lugesin. Aga eelistan võimaluse korral originaalkeeles lugeda. Ja eelistan iga kell seda päris paber-raamatut, kus saab lehti lapata, midagi tagantpoolt üle piiluda. Fantaasiamaailma seikluste puhul näiteks maakaardi peal näpuga järge ajada. Mugavalt joonealuseid märkusi vaadata või pildigaleriid jne. Näha oma käes kujundust – raamat on ju kunstiteos. Ma armastan näiteks Viivi Luige roheliste sametkaantega “Varjuteatrit” või Patrick Rothfussi punaste leheservade ja illustratsioonidega “Name of the Wind’i” (see on üks mu vähestest autogrammiga raamatutest).

Selline füüsiline päris raamatu tunne jääb e-raamatu puhul minu jaoks näiteks puudu, kuigi loen ju hädapärast e-raamatuid ka. Võõrsil elades on eestikeelsed raamatud niimoodi telefoni-ekraani kaudu lihtsamalt kättesaadavad. Pluss – paraku on eestikeelsed paber-raamatud inglise ja hispaaniakeelsetest märksa kallimad, see kahjuks ikkagi mõjutab ka valikut. Aga kuna mul on vanast ajast riiulid eestikeelseid raamatuid täis, hakkasin neid tasapisi üle lugema, sest paarikümne aastaga olen juba sisu unustanud ja lisaks on mõnikord, mõne raamatu puhul ikkagi suur vahe, kas raamatut lugeda teismelisena või juba keskealise ja tsipakese elu näinuna.

Kui peaksin kõigist loetud raamatutest oma lemmikraamatud välja tooma, jääksin ma kõhklema. Igaüks lemmikutest on ju erineval moel hea ja erineval eluetapil midagi andnud, kuidas seda kõige-kõigemat valida?  Aga kõige rohkem on mu maailmanägemust ilmselt mõjutanud ikkagi need lapsepõlve esimesed – Eesti rahva ennemuistsed jutud näiteks. Või nooruspõlve Tolkieni-aeg – mõjutas mu elu tohutult. Aga hilisematest tuleb esimesena pähe “Sada aastat üksildust”. Põlvkondade ja perekondade lood muinasjutulises kastmes – sellist tüüpi raamatud lummavad ka kohe eriti. Ja paljud raamatud jäävad romantiliselt nooruspõlve meenutama: Dorian Gray portree ja Jevgeni Onegin ja Kuritöö ja Karistus ja Meister ja Margarita näiteks. Ja fantaasiakirjandus on ikkagi alati konstantselt väga erilisel kohal olnud – Tolkien, Le Guin, Zelazny, Pratchett, GRR Martin tulevad esimesena meelde, seega küllap vist selle žanri lemmikud. Ja Lian Hearni Otori lood on ühtlasi nii imekauni välimuse kui hea sisuga, samuti üks sari, mida alati kõigile soovitan ja ise lugesin nüüd ka paar aastat tagasi teist korda uuesti üle ja tõdesin, et pidas ajaproovile kenasti vastu.

Ülelugemisest rääkides – kõige rohkem kordi olen lugenud Zelazny üksildast oktoobriööd. Tihtilugu võtan ta oktoobris ikka jälle taaskord ette, sest mu meelest nii mõnusalt humoorikas ja muhe ja sügisel on sellist väikest naerusärtsu kohe eriti vaja. No ütleme, et iga viie aasta tagant loen küll üle. Teisi selliseid raamatuid vist ei olegi, mida oleksin rohkem kui kaks korda lugenud.

Täitsa võimalik, et valiksin oma kõige-kõigemaks lemmikuks ikkagi lõpuks Rothfussi kuningatapja kroonika sarja, aga kuna see sari ei ole veel lõpuni kirjutatud, on mul pikast kolmanda osa ootamisest (üle kümne aasta!) pisike okas hinges. Aga muidu kirjutab Lin-Manuel Miranda “Name of the Wind” tagakaanel täpselt sama, mida minagi tunnen ja kuidas seda sarja tajun:

“No one writes about economic reality within the genre like Pat Rothfuss. The real-world weight of the sometimes impossible distance between the things you want and need and what you have in your pocket.

No one writes about music like Pat Rothfuss. The way it sneaks into your soul, the way it feeds you like nothing else.

No one writes about stories like Pat Rothfuss. How the right story at the right time can change the world, how the teller can shape a life.

No one writes like Pat Rothfuss. Full stop. Read this book.”