Küsitakse tihti. Mitte need elementaarsed A ja O asjad, et kuidas dokumendid korda saada või kustkohast elamispinda leida või kas keeleoskus on tähtis – selle kohta on nii palju infot igal pool. Aga just pisinüansid, mille peale ise ei tulekski, aga mida oleks tegelikult hea teada ja arvesse võtta. Või et miks need kohalikud küll üht või teist asja just niimoodi teevad ja mitte meie kombe kohaselt “õigesti”. Võib ju tunduda, et üks Euroopa kõik, ei olegi ju ülisuurt elustiili vahet. Aga siiski, igalpool on oma tavad, mis aastasadade jooksul paika loksunud. Üks põhiküsimusi, mida samuti alati küsitakse on: mis on võõrriiki kolides need kultuurišoki-momendid olnud. Kui ma raamatut kirjutasin, siis veel enam-vähem mäletasin neid, aga praegu on küll juba nii, et mõnikord tekitavad hoopis eesti kombed kultuurišokki ja siinsed tavad tunduvad mulle loogilisemad. Sest siinses kliimas ja kultuuriruumis nad ju ongi loogilisemad. Natuke olen juba vist hispaanlase mõtemallide ja maailmavaatega. Nüüd näen vaid facebooki gruppides Hispaaniat läbi eestlase silmade ja tuleb meelde, et mõnegi asja üle imestasin ju omal ajal ise samamoodi. Või kui keegi Eestist külas käib, siis näen samuti Hispaaniat läbi uue pilgu.

Minu meelest on üheks põhiteemaks niiskus ja hallitus, sest need ei ole just esimesed märksõnad, mis päikselise Hispaaniaga võiks seostuda ja inimesed ei ole üldse valmis, et selliste asjadega peaks hakkama rinda pistma.  Ma ise kohe kindlasti ei olnud. Ja eks Hispaania talvest ongi vist pigem vähe räägitud. Igatahes, esiteks – tubasid peab igapäevaselt tuulutama. Eestlastel on harjumus aknad pigem kinni hoida, et talvel soe välja ei põgeneks ja suvel palavus sisse ei saaks. Hispaanias jällegi peab aknaid võimalikult palju lahti hoidma, et kodu hallitama ei läheks. See on ka põhjus, miks akendel on trellid ees – nii saab öösel vargaid kartmata rahuliku südamega aknad lahti magada. Või miks päikeserulood (no need metallist allalastavad aknakatted, kus pisikesed augukesed sees, kuidas neid eesti keeles kutsutakse?) tihtilugu ees hoitakse – sealt tuleb samamoodi õhk kenasti läbi, aga linnud-loomad-inimesed mitte. Kusjuures veel üks asi, mille omal nahal ära pidin õppima: päike tõesti pleegitab kodus kõik ära, kui neid katteid aastateviisi üldse ette ei pane. Üks raamaturiiiul oli mul eelmises kodus akna lähedal ja sai iga päev mitu tundi päikest. Kõik raamatud pleekisid ära, värv kaante pealt ja raamatuselgadelt! Suvalise ikea mööbli puhul pole vahet, aga paljudel on kodus antiikmööbel või kaunivärvilised diivanid või kunst ja neid kaitstakse päikese eest nagu oma silmaterasid.

Niiskuse vastu võitlemiseks on igas toidupoes müügil lihtsaid odavaid niiskusekogujaid. Meil on kodu peale kolm mercadona oma ja umbes kuu-paari tagant on vaja sinna uued sisud osta. Paljud kasutavad ka erinevaid riidekappi riputatavaid niiskuse-eemaldamise/kogumise vahendeid. Kindlasti tasub kodu otsides meeles pidada, et lõuna-suunas asuvatel kodudel on niiskuseprobleem väiksem, sest päike kuivatab, põhjasuunaliste korterite ja majadega tuleb niiskuse eemaldamisega aktiivsemalt tegeleda. Analoogne sellega, et sammal kipub kasvama puude põhjapoolsel küljel. Hallitusega sama.

Hiljuti näiteks uuriti ühes “Eestased Hispaanias” grupis, kuidas reumat põdevatel inimestel Hispaania kliima haiguste kulgu mõjutanud on. Vastuseid oli seinast seina – kellel läks kehvemaks, kellel paremaks. Ma arvan, et siin sõltuski väga sellest, millise ilmakaare poole inimese kodu sattus olema ja kuidas kodus niiskuse ja hallitusega lood olid. Mina olen algusest peale väga hoolikalt soojemaid ja kuivemaid lõunapoolseid kortereid valinud ja seetõttu pole terve Hispaanias elatud aja jooksul reuma mind enam kimbutanud. Praegune korter on nüüd ida ja põhja suunas ja näen juba ette kõvasti vaeva, et kodu sisekliima okei oleks ja olukord käest ära ei läheks. Pluss tervise seisukohalt loeb asukoht samuti – mere äärses linnas on õues jalutades ka hea värske õhk. Nii et minu puhul on siinne kliima siiamaani Eesti omaga võrreldes paremini sobinud. Laste pealt näen samuti, et vahemere kliima mõjub tervisele hästi – nad ei ole nt kumbki elus kordagi pidanud antibiootikume võtma ja see on ikka suur erinevus mu enda lapsepõlve või eestiaegse eluga. Eks haiged on nad mõnikord ikka, aga haigused on tavaliselt 2-3-päevased ja mööduvad kergelt ja ravimivabalt, aitab ibuprofeenist või paratsetamoolist, kui sedagi. Isegi köharohtu pole kunagi pidanud ostma.

Niiskuse ja kodu sisekliima teemal veel üks ülioluline lifehack – pesu ei tasu toas kuivatada. Esiteks tõstab toas kuivatamine kodu õhuniiskuse taset, teiseks ei pruugigi toas pesu korralikult ära kuivada ja läheb pärast kapis hallitama. Mäletan kolimise algusaegadest, kuidas pesu restil 2-3 päeva seisis ja aina mõtlesin, et küll kuivab ikka kaua. Ja väga paljudel inimestel lähevad tõesti esimestel aastatel riidekapid hallitama, sest Eestis on ju talvel pigem probleemiks liiga kuiv õhk ja Hispaanias annab siis esialgu selle vastupidise olukorraga harjuda.

Vannitoa uks on meil samuti alati lahti, isegi kui vannitoas on aken avatud. Ja peale pesust tulekut märga rätikut vannituppa ei jäta. Sellised pisiasjad, millele Eestis elades üldse tähelepanu ei pööranud, tulevad nüüd täiesti automaatselt.

Aga ok, aitab sellest hallitusest küll, räägime millestki veel hullemast – protsessioonipäevakoeradest. Kevadeti (veebruar-märts-aprill) tuleb looduses päevakoera sarnaste röövikutega üliettevaatlik olla. Katsuda neid ei tohiks ja lemmikloomade ning lastega peab eriti silma peal hoidma, et neid uudistama ei mindaks. Täpsemalt on tegu oruga procesionaria ehk männi-võrgendtutlastega, kes liiguvad maa peal üksteise taga reas ja kelle karvakesed tekitavad tugevat allergilist reaktsiooni ja hingamisteede turseid. SIIT saab neist tegelastest lähemalt lugeda. Aga enda näitel mõtlen küll, et kui ma ei oleks nende kohta ajalehest juhtunud lugema, oleksin neid metsas nähes kindlasti mõne rõõmsalt kätte võtnud: nunnud karvased tegelased ju.

Ohtlikest elukatest rääkidas – meduusipõletuse korral aitab kõige paremini soolveega loputamine. Rannas käies tasub mõnest äpist (infomedusa nt) meduuside seis üle kontrollida. Ma olen korduvalt näinud, et vesi on meduuusidest paks, aga turistidehordid ujuvad rõõmsalt (koos lastega). Nad küll eluohtlikud ei ole, aga põletada saanud koht võib pärast mitu nädalat valu teha.

Üks erinevus, mida ma alati unustan külla tulnud eestlastele mainida, on ühistranspordi-reeglid, ise olen siinsetega nii harjunud ega tule enam meelde, et Eestis on teised süsteemid. Linnaliinibussid näiteks – selleks, et buss üldse peatuks, tuleb käega viibata, muidu kihutab ta mööda, kui just keegi ei taha samas peatuses väljuda (ja väljumis-soovist tuleb anda teada nupuvajutusega). Ning siseneda tohib vaid bussijuhipoolsest uksest; tema juures peab kas oma bussikaardi läbi piiksutama või pileti ostma. Kui lähed kuskilt keskmisest või tagumisest sisse, siis arvab juht, et tahad jänest sõita ja võib päris kurjalt peale lennata ja bussi pealt maha visata.

Üks oluline pisidetail introvertsetele eestlastele teadmiseks veel – korterikuulutusele või toidukohas laua broneerimiseks vm selliste asjade jaoks tuleb kindlasti helistada. Mitte kirjutada. Suurem osa ei loe kirju või ei vasta neile, sest helistamine on nii elementaarne ja tõttöeldes ju palju kiirem ka, niimoodi saab kohe kõik info personaalselt kätte ja inimene ei pea hakkama eraldi aega võtma, et kirjale vastata. Mõlema osapoole jaoks kiirem variant. Oluline on ainult meelde jätta, et siesta ajal ei ole viisakas helistada, söögiaeg on püha!

Bürokraatiast ja paberimajandusest ikkagi kiiresti ka: hea nõks on endale certificado digital või cl@ve teha ja siis saab edaspidi paljud asjad netis ära ajada ega pea iga asja pärast ametiasutustesse kohapeale minema. Ja juhuks, kui ikkagi on vaja minna: mul on spets mapp, kus mul igast originaaldokumendist koopia juba valmis, sest tihti läheb vaja. Et oleksid tegija, nagu siin videos:

Mul on päris sarnaseid olukordi ette tulnud, kus samamoodi võtan aga uljalt pabereid kaustast välja ja lahti nad must ei saa 😀 Kuigi üldjuhul on hispaania ametnikud ülisõbralikud ja abivalmid ja paaril korral on isegi lubatud kiiresti välja printimas käia ja samal päeval puuduolevate asjadega tagasi tulla. Aga halvas tujus ametnike otsa võib samuti sattuda, nii et kaust olgu parem alati valmis.

Kõige naljakam viimase aja asjaajamise juhtum oli meil uude kohta sissekirjutuse tegemine. Selleks on vaja korteriomaniku id-kaardi koopiat. Lepingut tehes andis maakler meile selle ka ja läksimegi rõõmsalt end sisse kirjutama. Aga ametnik ütles: omaniku id-koopia on aegunud, küsige uus ja tulge uuesti. Oli tõesti mingi vana kuupäevaga. Küsisime uue, kehtiva. Omanik saatis mingi veidra, kus ta enda näo oli ära pikseldanud, sest ta advokaat oli nii soovitanud. Läksime sellega ja ametnik hüüdis: misasi see veel on? Selline asi küll ei kehti! Lõpuks andis siis omanik korraliku koopia ja kolmandal korral saime asjad korda. Nii et isegi peale nii paljusid aastaid ja pool-Hispaanlasena ei pruugi kõik lepase reega minna 😆

Jaga enda kultuurišokimomente ka! Kas unustasin mõne veidra-harjumatu asja ära?

P.S. Kunagi panin kirja, mida Hispaanias pigem teha ei tasuks ja mis asjad hispaanlasi välismaalaste käitumise juures alati imestama panevad: Mida Hispaanias MITTE teha