Vaatasime ka selle paljuräägitud Netflixi Adolescence minisarja ära. 4 osa kokku, kiire vaatamine, täitsa soovitan.
Sari on, ilmselt kes kuidas tõlgendab, alaväärsuskompleksist (daddy-issues?), koolikiusust ja raevuhoogude tõttu käest läinud olukordadest. Et mis see on ja mis on elus või kasvatuses läinud valesti, et inimene, õigemini laps, jõuab oma tegudega mõrvani. Kas lapsevanem saaks midagi muuta, teisiti teha, et asjad käest ei läheks, või isegi endast parimat andes on mingi sünnipärane loomus, mis peale jääb?
Ses mõttes hea sari, et paneb veel päev hiljemgi neile teemadele mõtlema. Ja filmitud ka ägedalt ja super näitlejad.
Hiljuti kuulasin ühte podcasti FBI psühholoogi Anne Burgess’iga, et kuidas ohtlikest inimestest hoiduda ja neid ära tunda ja mis ütlevad uuringud selle kohta, et kuidas juba lapsepõlves saada aru, et lapsega on midagi valesti ja mis on need “kriminaalseks kiskjaks” saamise riskifaktorid. Nüüd peast pole enam täpselt meeles, aga üks ülioluline tegur poiste puhul oli, et isa on elus puudu või suhe temaga ei ole lähedane. Pluss nartsissistlik iseloom (hea küss, et kas see on kaasasündinud või lapsepõlvetraumadest tekkinud). Kusjuures laste puhul näeb empaatia puudust ja sadismi hästi sellest, kas laps oskab loomadega käituda või mängib nendega julmalt.
Tulebki meeles pidada, et nt sarimõrvarite puhul on tihtilugu olemas kombo intelligentsusest + manipuleerimisoskusest + šarmikusest. Samas, kuskil sees on hästi palju viha kogunenud. Nagu seal filmiski, eks. Ja seal podcastis toodi ka välja see, et sotsiaalmeedia ütleb inimese kohta nii palju, sest sinna lastakse mõnikord seda kogunenud viha välja.
Arutlesime Artjomiga peale filmi, KUI erinevatest maailmadest me siiski pärit oleme. Mina ei tunne isiklikult ühtegi vangi läinud inimest. Temal on kooliajast mitmeid, kes erinevatel põhjustel vangis olnud, sealhulgas ka mõrva eest. Samamoodi nagu siin filmis, et teismelisena kellegi ära tapnud. Pärast väljasaamist pere loonud ja… Ma olin, et misasja??? Kes täiemõistusliku naisena võtaks endale meheks ja laste isaks inimese, kes on võimeline tapma, kellel on sees selline jõhkruse ja sadismi element. Kes teab, millal see jälle välja lööb? Aga näed, ju siis pole kõigil seda ohutunnet või on jõhkard nii hea manipulaator ja sõnasepp, et on suutnud musta valgeks rääkida ja kellegi endasse armuma panna. Nartsissistid oskavad selliseid asju ju hästi. Või see vanglaromantika-teema ikka, et järelikult “tegija mees”?
Ja ta tõdes, et üks ühine faktor nende noorte juures oli tõesti, et isasid ei olnud pildis.
Veel küsisin ma: kas teil oli nagu seal filmis, et kui keegi mingi jõhkra kuriteo toime pani, siis oli kogu naabruskond ja kool šokis? Ei olnud, sest mingi päris suur kontingent oligi selline, kes olid uhked pätt-olemise üle või et õu ma olen cool, sest vangis olnud. Vanglaromantika. Ja nad reaalselt kiitlesidki avalikult oma “vägitegudega”. Hull maailm, kus üles kasvada, eks. 90ndad ja 00ndad Annelinnas.
Teine asi, millest mõtlen, on see, et aina räägitakse, et arvutimängud ja filmid on nii vägivalda ja tulistamist täis, et mis neist tänapäeva noortest küll saab. Ja et sotsiaalmeedia on nagu ohtlik lääs. Aga no meenutage toda aega, kui arvutimänge ja kõike seda muud ei olnud. Psühhopaadid ja jõhkardid ka bullying olid ka siis samamoodi ja samas mahus olemas. Ja mõrvad ja sarimõrvad ja teised inimesevastased kuriteod. Ja sõjad, tapmised. Mingi protsent inimestest vist lihtsalt omab mingit jõhkrusgeeni ja empaatiageen on totaalselt puudu, olenemata ajastust ja aastaarvust.
Meil Aleksandri klassis on ka mõned kiusajad lapsed, kes on juba terve õppeaasta olukorra pineva hoidnud. Paar last vahetasid juba kooli nende pärast. Igasugust draamat on nendega olnud. Aasta alguses oli pool klassi whatsapi grupis, kus need siis sõimasid-solvasid teisi, jagasid porri ja ülistasid natse ja hitlerit ja francot. Keegi lapsevanem nägi lõpuks seda gruppi ja pandi kinni. Aga mulle tundub, et nende laste vanemad pole oma rüblikutega korralikku vestlust ikkagi maha pidanud, sest nad endiselt solvavad kõiki ja ajavad seda natsijuttu ka edasi. Ükspäev kõndisime lastega peale kooli nende tüüpide taga ja see kõvahäälne aadolfiteema kajas üle tänava. Üks neist jättis Aleksandri youtube videode alla ka selleteemalisi kommentaare. Seesama tüüp murrab koolis igapäevaselt vildikaid ka pooleks, et näha, kuidas värv voolab (lauale, maha). Kool tegeleb väidetavalt kõige nende kiusuintsidentidega, aga tulemust veel küll näha ei ole. Mõtlen, et kui nad juba 12selt on nii allumatud ja ülekäte, mis siis veel paari aasta pärast teisme-eas? Loodetavasti saavad nad miskit psühholoogilist abi ikka ja vanemad üldse viitsivad tegeleda ja tähele panna. Ja ei kiida takka, et tubli poiss, anna aga molli kõigile. Ja loodetavasti on järgmisel õppeaastal nende gäng erinevate paralleelklasside vahel paremini ära hajutatud.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Vaatasin ka mõned päevad tagasi selle sarja ära ja olen endiselt lummuses. Nii värskendav on vahelduseks näha midagi, mis on hästi tehtud ja sisukas, mitte lihtsalt tavaline mitmehooajaliseks venitatud Netflixi meelelahutus (mida, tuleb tõdeda, muidugi ilmselt peab ka olema). Nautisin imelisi näitlejatöid ja üleüldist veidi ebatraditsioonilist lähenemist (nii filmimisele kui ka teema käsitlemisele) ja seda, et sari oli täpselt nii pikk (lühike) kui ta olema pidi, ei mingit venitamist.
Kipun peale häid sarju/raamatuid alati netist ja redditi foorumitest arvustusi lugema ja mis mulle silma jäi olid mitmed arvamused, et ehk peaosaline tegelikult ei mõrvanudki, noh, et lavastati süüdi vms. Kuigi igaüks, kes süvenenult vaatas, sai ju ilmselt suurepäraselt aru, et see oli film sellest, miks?, mitte sellest, et kas?. Aga kuna me oleme nii harjunud tüüpiliste Netflixi krimidokkidega (ja neid on seal tõesti palju), mis keskenduvad alati süüdlase otsingutele ja sellega seotud müsteeriumile, on paljude jaoks päris raske ja segadust tekitav vaadata midagi, kus süüdlane selgub juba päris alguses ja fookus on hoopis mujal.
MeeldibLiked by 1 person
Heh, need on needsamad inimesed, kes seal filmis viimases osas ehituspoe tööline😅
See oli tore jaa, et ei olnud puust ette ja punaseks, vaid oli eluline. Ja et ei olnudki kõiki vastuseid, sest nii ongi, inimpsüühika ongi salapärane 🙂
MeeldibMeeldib
Briti lühisarjad ongi ses osas alati paremad: ei venitata ülearu pikaks ega pakuta draamaga üle. Lisaks jäetakse alati igaühele endale ka miskit mõelda – ei ole ju elus ainult ühesed vastused kõikidele küsimustele. 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Mis selle sarja veel eriliseks teeb,sisule lisaks, on see, et iga episood on filmitud ühe pideva katkematu kaadrina.
MeeldibLiked by 1 person
Jaa, ma ka nii nautisin seda kaameraliikumist ja kujutasin ette, kui pööraselt hullumeelne seal võtetel oli, pidi nagu kellavärk käima
MeeldibMeeldib
Mulle hakkas seal sarjas silma see, et sellises vanuses poiss ei tundnud nagu üldse mingit sidet oma emaga. Ta kordagi ei hüüdnud ega tahtnud ema – kui ta voodis arreteeriti, politseijaoskonnas, hiljem juba kinni istudes. Ometi oli tal ju kõigi nähtud kaadrite põhjal armastav ja hooliv ema. Sellises vanuses poisil, kes veel kaisukaruga magab, peaks ema olema väga oluline.
Mu nö hilisteismelise iga jäi 90ndatesse ja tundsin ka suhteliselt lähedalt ühte kutti, kes mõrva pärast kinni läks. Temal polnud ema, isa oli ainukene, kes natukenegi hoolis. Pärast oma aja ära istumist ehk siis nüüdseks juba üle 30 aasta (ta väga pikalt ei istunud, olid kergendavad asjaolud) on mu teada elanud korraliku pereisa elu.
MeeldibLiked by 1 person
Mhmm.
Võibolla oli, et kuna isa pööras pilgu kõrvale või oli töö tõttu vähem lähedal, oli ema see, kes pidi rohkem distsiplineerima ja sp ei julgenudki ema kutsuda, tundis end ju süüdi.
MeeldibMeeldib
Te unustate päris ära, et filmi rahastas suuresti Briti valitsus ja tegemist on psyopiga. Juba see, et 13-aastane laps ja intel, on jama. Film on tehtud tähelepanu eelmalejuhtimiseks tõeliselt probleemilt UK-s: kes tegelikult tüdrukuid ja noori naisi seksuaalselt kuritarvitavad, vigastavad ja tapavad. Valge elevant toas, keda politsei ja valitsus ei taha/söenda märgata, sest siis saab sildid külge ja poliitiliselt korrektne.
MeeldibMeeldib
Ooh kuna mu oma laps ja ta klaasikaaslased praegu 12sed, siis võin kinnitada, et mu jaoks kõlab filmi süžee küll usutavalt. 11-12-aastaste klassis oli näiteks näiteks pool aastat tagasi pooltel telefonid ja enamus neist moblaomanikest olid ühes whatsapi grupis. Seal grupis jõudis umbes kuu jooksul ülipalju toimuda, enne kui keegi lapsevanematest selle grupi vestlusi nägi. Jagati porri (ja mitte niisama tavaline, vaid alaealiste ja lastega tegu, st selline, mille omamine kriminaalselt karistatav tegelt). Ülistati natse (ja see oli ju kõvasti enne seda Muski-intsidenti). Bulling, nii nende suunas, kes grupis, kui nende, keda seal grupis eo olnud. Jne. Vanematel pole reaalselt aimu ka, millega nende võsukesed tegelevad ja mis sisu tarbivad ja edasi jagavad. Ilmselgelt, kui juba 11-12 vanuses sellised lood, siis minu jaoks kõlab usutavalt, et 13sed mingit tate-paska fännavad ja jagavad ja selle pinnalt konfliktid klassikaaslaste vahel. Vahet pole kes filmi rahastas või mis vandenõuteooriad kellelgil olla võivad, see ei võta filmis käsitletud teemade olulisust ära.
MeeldibMeeldib
Kellegi tapnu ei pruugi olla päris psühhopaat – väidetavalt pidi tapmine olema üsna väikese retsidiivsusega kuriteoliik, suurem osa tapjaid kahetseb oma tegu ja tahab elule uue suuna anda.
Eriti tõenäoline tundub see just teismelisena tapnute puhul – teismelise aju on üsna teistmoodi kui täiskasvanul, eriti emotsioonide koha pealt.
MeeldibMeeldib