Vaheaeg oli nii kibekiire, et ei jõudnudki üldse blogima. Käisime mitmel päeval Semana Santast osa saamas, siis käisin ise ühel fotoshoodil pildistamas, ühel teisel shoodil assistendiks (6-tunnine spordikollektsiooni kataloogi-shoot), tegime lastega ühe väljasõidu Almogia kanti ja viisime ühe lapse ta sõbrale külla. Aa, murder-mistery mängu käisime ju ka mängimas kohe vaheaja alguses. Aga muidu ei jõudnud ei seriaale vaadata ega raamatut lugeda, ei tekkinudki üldse sellist mahaistumise hetke. Aga aktiivne puhkus on ka tore, mu jaoks põhiline oli, et sai hommikuti pikalt magada. Ühel päeval magasin 12h jutti. Teistel 10-11. Kerge unedefitsiit oli vist…

Semana Santa oli imekaunis. Käisin neljal päeval, ühel neist saime vihma ka ja enamus protsessioone jäeti ära sel päeval või lühendati (need, mis juba välja olid jõudnud minna). Aga teistel päevadel oli ilm mõnus.

Minu jaoks on juba need küünlavahast talla all kriuksuvad tänavad ja viirukilõhn ja eemalt kostuv trummipõrin nii nostalgiat tekitavad – tulevad meelde need ajad, mil veel kesklinnas elasime ja tervest sellest püha nädalast alati “sunniviisiliselt” osa saime. Nüüd elame eemal ja tuleb selle jaoks ekstra linnapeale minna, see aeg leida. Võtta. Kuna Artjomil oli pressipääse kaelas, siis võtsin mina ka seekord rohkem aega, et minna ja olla ja vaadata.

Enamasti jalutasime niisama ja sattusime siia või sinna vaatama, kui mõni protsessioon mööda läks. Mõned head vaatamiskohad muidugi on mul ka aastate jooksul kõrva taha pandud, kus vähem trügimist 🙂 Paaril korral hüppasime ühe tuttava rõdult läbi, mis peatänava ääres ja kust ka hea ülevaade. Nii et sai iga nurga alt piiluda.

Kusjuures pean ära märkima, et ei pea üldse usklik olema, et Semana Santa ilu hinge puudutaks. Minulgi võttis mitmel korral meeleliigutusest pisara silma. Imeline, noh! Keda see teema huvitab, siis on mul instas paar video ka 😉

Kuna ma ühel korral käisin ilma telefonita ja teisel korral sai ta ootamatult tühjaks, siis panen siia posu Artjomi pilte ka. Kusjuures. Hiljuti kasutas üks inimene tema instagramist võetud pilte oma tiktokis, ilma viitamata, kust pildid pärit, justkui need oleks ta enda omad. Hakkasin mõtlema, et kas nii käibki, et kas see on tänapäeval ok? Kust läheb see piir, et kuidas teiste pilte kasutada, eriti, kui autor on ju teada? Niisama guugeldades leitud piltide puhul ei tea tõesti tihtilugu, kes on originaalautor, sel juhul oleks arusaadav, aga niimoodi otse kellegi fotograafi instast võttes ma ikka küll viitaks autorile ka. Või ma vanamoodne?

Nii et need Artjomi presssifotod siis siin: (instas on ta @artemiofotos, võib vabalt follow’da)

Kusjuures kas teadsite, et sellised iga-aastased pühakujude tassimise rongkäigud olid juba vanas Egiptuses ka olemas? Kohe siit üle Vahemere. Aleksandr tegi just hiljuti kooli jaoks Luxori templi kohta ettekannet ja kirjutas seal Opeti festivalist, kus jumalate pühakujud viidi ühest templist teise, 2km kaugusel asuvasse. Ehk et siinses maailmanurgakeses juba päääris vana (umbkaudu 3500a) traditsioon.

Tööalastel teemadel, ma ei olnud juba ammu ise (inimesi) pildistanud, viimati oligi vist üks aastatetagune pulm. Nüüd pildistasin selliseid naiselikke buduaaristiilis pilte, mägede vahel ühes jões. Äge oli! Nii et kui keegi siinkandis veel midagi sellist otsib, siis kirjuta aga julgelt! Panin tähele, et sellise shoodi jaoks otsitaksegi pigem just nais-fotograafi, mis on suht loogiline kah, eksole.

Kui juba piltidesajuks läks, siis lisan Almogia-päevast ka paar tükki. Loodus on veel viimast otsa imekaunilt roheline ja õitsev. Mägedes oli täitsa Norra-tunne.

Ok, panen siia nüüd punkti, muidu ei jõua kunagi postitamiseni.

¡Hasta la próxima!