Mai on mu jaoks alati üks eriliselt maagiline kuu olnud… sirelid, piibelehed, kullerkupud, ja noh, sünnipäev lisab ju ka seda rõõmsat sädelust maile juurde.

Kusjuures, jäin mõtlema, et viimati nägin ja nuusutasin ma maikuiseid sirelid aastal 2014. Üle kümne aasta tagasi, heh! Aga nüüd sattusin ma just mais Madriidi botaanikaaeda ja seal õitsesid parajasti sirelid! Lillad ja valged. Täielik rõõm! Malagas nt on ka üks tilluke sirel, aga too õitseb mitu kuud varem. Ja ta on tõesti tilluke ka. Ja märtsisirelid ei ole ikkagi päris see! See oleks justkui jaanipäev aprillis või jõulud oktoobris…

Nii et seekordne mai on kuidagi eriti eriline ja äge. Ja lisaks nendele Madriidi sirelitele on mul üks teine rõõmusõnum/sünnipäevakuuüllatus veel – “Metsakivi lood” ilmus!

Selle raamatu sünnilugu oli päris pikk teekond. Lisaks sellele, et ta oli täiesti plaaniväline “beebi” 🙂

See oli juba hea mitu aastat tagasi, kui nägin Eesti Rahvuskultuuri Fondi Härmatali fondi stipendiumi kohta infot. Kui ma ei eksi, siis viskas üks sõber selle meie jutugruppi (vaatan Sinu poole, Siret!). Ehk siis: sai esitada taotlusi saamaks stipendiumi lasteraamatule, mis tutvustab lastele eesti kultuuripärandit ja traditsioone. Ja seda nähes turgatas mulle mõte, et mis siis, kui paneks oma lapsepõlve lood kirja? Sest oh aegu! Maailm oli nii teistsugune, elu oli teistsugune, lapsepõlv oli teistsugune. Hakkasingi õhinal ja suure elevusega kohe kõiki neid seikasid ja juhtumisi ja elu-olu meenutama ja üles kirjutama. See on nii mõnus, kui vähemalt endal on põnev kirjutada ja tulevad igasugused naljakad seigad meelde, nii et ajab lausa lapse kombel itsitama. Esimesed peatükid sai hoogsalt kirja. Aga tähtaeg oli kohe-kohe ja illustratsiooni näidised pidid ka olema, nii et ära ma seda ei saatnudki, tasapisi kirjutasin juurde, kui aega sain. Ja siis järgmise aasta konkursile juba saatsingi, mis sest, et käsikiri oli endiselt poolik. Algselt oli mul kunstnikuideeks üks eesti juurtega kanada naine (Ashley Lennox) ja ta lubas lahkelt oma pildid näidiseks võtta.

Ja juuhuu, imekombel saingi üheks neljast stipendiaadist, ei julgenud tegelikult ju üldse lootagi. Täiega rõõm! Sain oma vahepeal otsad andnud läpaka asemele uue osta ja edasi kirjutada ja elu tundus täitsa lill. 🙂

Ma muidugi ei teadnud, et kõige raskem osa oli alles ees. Ei aimanud ettegi, kui raske on kirjastaja leidmine. Kuna “Minu Hispaaniaga” oli ju nii, et kirjastaja otsis autorit, mitte vastupidi, ei olnud ma kunagi varem pidanud ise kirjastajat otsima ega kujutanud ette, et see polegi mingi lihtne ülesanne. Eeldasin vist sinisilmselt, et valin aga oma lemmik-kirjastuse välja ja asi ants, võetakse rõõmuhõisetega vastu. Reaalsus oli selline, et kirjutasin ühte kohta, ootasin kuuke vastust, kirjutasin järgmisesse, jälle ootasin kuuke. Ja nii edasi. Selline veniv ja aeglane oli see teekond mul. Mõnest kohast vastati, et plaanid on juba täis, või ei ole nende stiil, või eesti autoreid ei avalda, mõnest teisest vastati, et loevad käsikirja üle ja siis otsustavad. Ja otsustati, et ei ole ikkagi see, mida otsivad. Mõnest kohast ei vastatudki. Kusjuures äraütlemine on täiega kunst, osad oskavad nii armsasti, teised ei. Mõnest kohast tuli selline positiivne ja heasõnaline ja julgustav “ei” ja sooviti edu ja usuti, et kindlasti leian kirjastuse jne, samas mõnest teisest tuligi lühike lakooniline “ei soovi”. Aga noh, parem lühike “ei” kui üldse nõelte peale vastust ootama jääda. (Samas, ma tean, et vabalt võib kiri ju spämm-folderisse ka sattuda, on täiesti reaalne)

Igatahes, nii aeglane ja tüütu protsess oli see, et vahepeal jäid mul kirjastaja otsingud vähemalt pooleks aastaks sootuks soiku. Aga siis ühel hetkel sai käsikiri valmis kirjutatud ja võtsin oma kirjastuste nimekirja uuesti ette ning panin seekord julgelt kohe mitu kirja korraga teele (sest võimalus, et mitu “jah”-vastust korraga tuleb, tundus nüüdseks täitsa ebareaalne variant). Ühest kirjastusest tuligi kohe jah-vastus. Kuna minu kanada kunstnikuvariant mu sõnumitele millegipärast enam ei vastanud, oli kirjastusel endal illustraator olemas ja ühtäkki läkski kõik suure hooga käima ja raamat saigi kuju. Selline mitte ülearu pikk suvelugemine, teades tänapäeva laste (ja täiskasvanute…) keskendusvõimet 😛 Nii et kui mõtled, et mida lapsele või väikesele sugulasele või sõbrale kooli või lasteaia lõpu puhul kinkida, siis mine piilu, kes teab, äkki meeldib 🙂 Ma ise ei jõua ära oodata, millal saaksin ka oma silmaga näha ja lehitseda!

Praegu peaks juba osades raamatupoodides ja raamatukogudes olemas olema. Kui ei ole, siis mõne päeva jooksul kindlasti jõuab! Ja kui satud lugema, ole hea ja jäta goodreadsi tagasisidet ka, oleksin ülitänulik: Metsakivi lood goodreadsis

Lisan siia lõppu veel mõned fotomeenutused kah. Ikka Metsakivilt!