Kuidas te oma sünnipäevi peate? Ma olen viimased umbes viis aastat peo tegemise asemel hoopis linnast ära põgenenud, kusagile väiksele reisile või matkale nt. Vist sai mingi hetk kopp ette sellest, et aina korista ja kokka ja pärast jälle korista ja pese nõusid ja nagu ei saagi päeva nautida, selline orav rattas on pigem olla. Isegi kui ei ole mingit ülisuurt tähistamist plaanis, vaid oma lähima kambaga, siis ikkagi läheb ju üksjagu võhma. Ja päris suurelt olengi vaid mõned korrad elus sünnade tähistamise ette võtnud – kõige suurem pidu oli vist 17nda sünnipäeva puhul, kruusaaugus tantsupidu. Selles vanuses ideaalne! 25 oli vist ka selline korralikum suurem “läbu”. Ja ühel aastal tehti mulle hoopis üllatuspidu. 27?

Igatahes on sünnipäevadega mul alati see, et kui ta on lähenemas, siis kohe üldse ei viitsi mõelda ja tegeleda, aga pärast kui läbi, siis on ikkagi hea teda meenutada, ükstapuha, oli ta siis seikluslikus või seltskondlikus vormis.

Sel aastal mõtlesin esialgu, et võiks mandri-Hispaania kõrgeimat tippu vallutama minna. Aga seal on mai keskel ikkagi liiga külm, parem oleks pigem juunis minna. Siis oli veel üks äge koht, kuhu unistasin minna, aga see on praegu külastajatele suletud, sest mingid hooldustööd. Istusime siis Artjomiga maha ja mõlesime igasuguseid variante, nt et mingi majake kuskil maakohas oleks ju tore. Ja kuna Artjom pidi ühte fincat (puhkekodu/maamaja või eesti mõistes pigem villa) minema pildistama, sai ta omanikuga kokkuleppele, et teevad vahetust – pildid ja videod nädalavahetuse vastu seal. Ja kuna maja oli päris äge ja suur, siis mõtlesime, et mis me ikka seda ilu omale hoiame ja nii ta läks 😀 ja o orav-rattas tunnet seekord ei tekkinudki, sest kõik olid täiega abikäed 🙂

Pilte muidugi läks mul pigem meelest teha, mõned üksikud siit-sealt:

Asukoht oli umbes poole tunni kaugusel Málagast, Villanueva del Rosario ja Antequera vahel keset loodust: mäed, põllud, talud. Majast paistis Peña de los enamorados tagumine külg (eelmisel päikeseloojangupildil näha). Ülimalt kaunis kant igatahes!

Esimesel õhtul oli meil tegelikult hoopis väike eestlaste eurovisioonivaatamispidu. Või noh, eestlaste pluss ühe rumeenlase, kes on vähemalt sama suur või suuremgi Tommy Cashi fänn. Juuhuu, kolmas koht! Ise ennustasin meile viiendat, aga selle sai hoopis mu teine lemmik Itaalia.

Aga sünnipäevahommikut alustasin ma hoopis sellega, et piserdasin omale mõnusa joa lõhnaõli otse silma. Nagu reaalselt, kohe üleöö annab vananemine tunda!? Ja öösel enne seda maadlesime ühe üsna volüümika ämblikuga, kes oli end voodisse Artjomi kõrvale sättinud ja kelle pidin sealt “välja peksma”. St kõigepealt kiljatasin ja seejärel proovisime lastega ta tassi alla saada. Artjom ei lasknud end meie saginast segada ja nohises edasi magada. Igatahes võib kaks korda arvata, kas ma peale seda adrenaliinihulka sain pärast kiirelt sõbra silmale või mitte 😀

Aga õnneks läks ülejäänud sünnipäev lõbusamalt 🙂 Hommikukohvi kõrvale vaatasime terrassil istudes hoovis askeldavat jänest (krunt on suur ja seal kaugemal ringi konnates nägime juba päev varem põõsaste vahel mingeid urge ja käike ja auke. Hakkasin juba arvama, et jänku tahab mind sünnipäeva puhul lahkelt imedemaale kutsuda, aga kui õue läksin, oli ta juba peitu pugenud. Aga tegelikult oli kogu see koht nagunii üks imedemaa 🙂

Välja arvatud kärbsed – neid oli mustmiljon ja nemad küll imelised ei olnud. Ületee-talus on kitsefarm ja küllap sealt nad kõik kohale lendasidki (Värske linnarahvas, jaole- jaole!)

Hommikul piilusime kõige entusiastlikumatega kiirelt ümbruskonna vaatamisväärsusi ka. Janukustutajaks krabasime külmkapist “Agua de Valencia” (tõlkes Valencia vesi). Väga mõnus värskendav jook! Pärast guugeldasin retsepti – lisaks apelsinimahlale sisaldab ta džinni, cavat ja viina…

Vot selline sünnipäevake seekord. Aa, ja kõige ilusam kompliment tuli Mari tütrelt: ta arvas, et ma sain kolmkümmendmidagi. Juuhuu, aitäh! Vihjeks, et õige vanuse vastust teab pöidlaküüdi reisijuht galaktikas (mida oleks mul selle puhul täitsa kohane sel aastal ju üle lugeda…).

Aga mul on kõik muud asjad ka ju rääkimata! Terve mai on üks parajalt seiklusrikas kuu olnud. Esiteks käisin ühe sõbraga Madriidis Aurora kontserdil ja ühlasi ka paar päeva niisama Madriidi avastamas. Kõige suurem elamus mu jaoks oli vist Madriidi botaanikaaed, sest noh, sirelid õitsesid, hobukastanid õitsesid, pojengid õitsesid, metsmaasikad punasid jne. Madriid on ikka niipalju põhja pool, et botaanikaaias kasvab palju selliseid põhjamaiseid taimi, mida Málagas ei näe.

Teine üllatus-elamus oli möödaminnes täiesti juhuslikult avastatud näitus, mis oli nii-nii minu masti. Roberto Fabelo Grafomaania. Üliäge, et sinna sattusime, väga nautisin! Ja tasuta, hehh! Sealt sattusime edasi (taaskord täesti juhuslikult, teiste inimeste sabas) ühele mustkunstietendusele. Mu elu esimene! Päris osavad tüübid olid. Määdžik!

Aga Frida Kahlo experience, mida põnevusega ootasin, valmistas hoopis pettumuse. Kallis ja põlveotsas kokkunikerdatud, kusagil restorani keldris 45 minutit kahtlase väärtusega spektaaklit. Noorem rahvas ütleks cringe. A no ju mul olid liiga suured ootused ka. Aga ikkagi selline skämmi-piirimail asi mu meelest ja kuulsa nime omale papi kokku kühveldamiseks ärakasutamine.

Alice imedemaal näitus seevastu oli tore. Ja PÄRIS muuseumis ja professionaalselt tehtud. Tekkis kohe soov raamatud ka uuesti üle lugeda. Skoorisin pärast kasutatult 8 euriga sellise komplekti:

Kontsert oli ka mõnus. Aurora fännid annavad lootust, et äkki polegi noorus päris hukas 😀 No selline tuntavalt headust täis vaib noh ja kuidagi hästi teadlikud, täis ei joo, narkot ei tee.

Madriidist tagasi tulnuna käsime ühel pühapäeval ornitoloogidega Torcal de Antequeras. Püüdsime Daniga arvutada, et mitmes kord meil nüüd seal käia oli – vähemalt kümnes. Ja kuigi linnud ja linnuvaatlus on tore, siis me Daniga oleme mõlemad ikka hingelt hoopis geoloogid ja paleontoloogid. Nii et silmad olid vähemalt sama palju maas fossiile ja kivistisi otsimas, kui taevas ja põõsastes. Päris palju ammoniite nägime!

Lindudega seoses – meil pesitsevad köögis ventilatsiooniluugi taga piiritajad. Alguses kriiskasid seal niisama ja me olime koguaeg hämmingus, et kes seal köögis karjub. Päris võimas hääl on neil! Siis piilusime Dani endoskoobiga selle resti taha ja nägime seal kahte piiritajat. Peale seda oli veits vähem hirmus, et köögis keegi aina kriiskab… Nüüd viimasel ajal on pesast sidistamist-sädistamist kuulda, vist on juba pojad koorunud.

Aah, ja samal ajal kui mina Madriidis olin, otsustas Artjom lastega ujulas/spordikeskuses käima hakata ja tegi mulle ka kuukaardi. Üldiselt on Hispaanias saunadega üsna kehvasti, enamus spaade ja spordikeskuste omi ei anna üldse sauna mõõtu välja. Aga sealne soome saun on 85 kraadi, mis on ju juba täitsa õige sauna mekki. Hakkab lausa palav 😀 Isegi pingid on nii kuumad, et kintsud kõrbevad. Ja aurusaun on seal samuti ülihea. Ühtlasi on kuupileti hinna sees padel (polegi ammu mänginud!) ja igasugused trennid jne. Aga minu jaoks oli ikkagi saun see põhiline argument 😀

P.S. Kes ei teadnud, siis Hispaanias alla 16-aastasi lapsi spaadesse ja saunadesse ei lubata. Aga ujulasse ja lastetrennidesse ja padelisse tohib, nii et pole hullu, tegevuseta nad seal ei ole.

Aga vaatan, et nüüd venis küll postitus vist juba liiga pikaks. Nii et järgmise korrani! Põnevatele erilistele päevadele vahelduseks ja vastukaaluks tahtsin juba ammu igavast argipäevast ka kirjutada 🙂