Siin mõnda aega tagasi kirjutasid paljud blogijad oma keskmisest argipäevast. Hispaania kombe kohaselt oli mul mañana ja mañana, aga jõudsin nüüd lõpuks siiski ka tegudeni ja panen enda halli argipäeva samuti kirja. Nii et saate kaeda, kas elu teises riigis näeb teistsugune välja või on lõpuks ikka elementaarne ja universaalne pere-töö-kodu-sõbrad oravaratas.

Kuigi pean lisama, et sellist keskmist päeva on mul üsna raske kokku võtta, sest iga päev on oma nägu ja päevast päeva täpselt sama graafikuga rutiini on vähe. Kusjuures mulle nagu meenuks, et millalgi mõned aastad tagasi juba panin ka tolleaegse argipäeva kirja, pärast lähen piilun, kas elu on vahepeal ka muutunud või on üks-ühele sama tekst 🙂

7:00 heliseb äratuskell (tegelikult alustab kass juba 10-30 min varem äratamisega, tuleb mu juukseid ja peanahka küüntega siluma ja närima või niisama kaissu nurruma ja/või padja peale kõndima. Aga ei lähe läbi tal see nipp, põõnan edasi).

Ühel lapsel hakkab kool kell 8:15, teisel kell 9:00. Seega kui üks on kooli saadetud, äratan teise ja jälle otsast alata.

Kui lapsed läinud (tavaliselt viib Artjom nad kooli, aga kui tal tööasjad, siis mina), olen ise ka juba zombi-staadiumist välja jõudnud ja teen (juhul kui olen tubli) oma hommikuharjutusi (viis tiibetlast), koristan veidi kööki ja teen endale võileiva ja uue kohvi. Second breakfast, nagu kääbikutel… Lihtsalt varahommikul laste kõrvalt ei olnud aega rahulikult/korralikult, heal juhul oli kohv + komm või küpsis. Ja istun arvuti taha tööasjadega tegelema: pilte töötlema või mõnikord ka muid jooksvaid asju, a la klientidele arveid tegema hoopis. Keskmiselt on kuus 10-20 fotoshooti, oleneb kuust ja mis sorti shoodid on. Ilmselgelt on töötlemise mõttes ja ajakulus suht suur vahe, kas on pulm või lihtne pereshoot.

Kui on selline päev, et Artjomil ühtegi fotoshooti ei ole, töötleb ta ise ja mina tegelen nt kodulehe või kuulutustega või vastan e-mailidele vms. Ma olen juba sada korda kirjutanud, et fotograafia on räme multitasking, ei ole, et klõps klõps ja kerge töötlus ja punkt. Nii et sedasi kahekesi meeskonnatööd tehes on realistlikum asjad joone peal hoida.

Lisaks kasutan seda pilditöötlemisest vaba aega igasuguste kõrvalprojektidega tegelemiseks: ma ei ole küll mingi itimees, aga olude sunnil olen mõned kodulehed valmis nokitsenud ja haldan neid nii hästi kui oskan ja jõuan ja aega saan. Panen nad siia kirja ka, kel igav ja viitsimist, võib mulle vabalt tagasisidet jätta, et mis silma riivab või mida paremini saaks. Sest no ma pole üldse mingi tech-inimene.

Puhka Malagas: natuke infot Málaga kohta ja tähtsamad vaatamisväärsused ja siitkaudu saab eestikeelseid giidituure ka, nii väiksele kambale kui suurtele gruppidele ja firmadele. Malaga linnatuurid või pikemad Andaluusia ringreisid. Mul on siin lehel veel omajagu tühje lehti, pole olnud aega tegeleda, mis sest, et leht ise on juba üle seitsme aasta vana. Kõrvalprojekt nagu ta on. Tõesti max 1x kuus leian paar tundi sellega tegelemiseks.

Artemio Fotos: Artjomi (või noh, meie) fotoleht. Kusjuures, üks teine hispaania fotograaf rääkis kunagi Artjomile, kuidas ta oli oma mentori käest sugeda saanud, et oma kodulehe ega instaga ei tegele, et näe, siin üks (suvaline) fotograaf, kellel kõik korras (a no mis teha kui tol teisel pole Marjut käepärast võtta, kes nende igavate-tüütute asjadega tegeleks…😅)

Artemio Studios: varem oli ta peamiselt meie fotostuudio koduleht, aga tasapisi teen teda ümber videoproduktsiooni leheks (mis varem oli seal lehel pigem nagu tagaplaanil). Ürituste videod, pulmavideod, kinnisvaravideod, droonivideod jne. Ka work in progress praegu, ootab koguaeg oma aega. Raske noh, kui palju poolikuid asju ja ainult üks mina. Aga noh, kui palju kliente Hispaanias ikka läbi kodulehtede tuleb, 1% heal juhul, kõik pigem läbi tutvuste ja otsekontaktide.

Hispaania Maitse: tõstsin millalgi aastake tagasi kodulehe google sitest wordpressi ümber ja praegu on paras tohuvapohu ja mingi kala oli seal sees sellest tõstmisest, millega ma kuudeviisi kuidagi hakkama ei saanud ja andis aina 404-viga, nüüd sain tehnilise poole (vist) korda, aga kogu sisuline osa on endiselt kättevõtmise ootejärjekorras, kogu aur läks selle 404-ga kaklemise peale ära. Aga üldiselt, kui keegi tahab kohalikke lõuna-Hispaania oliive või avokaadosid või puuvilju või veini jne, siis võib vabalt mulle kirjutada, täitsa otse tootjatelt saame saata Eestisse.

Rohkem vist polegi lehti hetkel…

Nii et hommikuti siis 4-5h sellist vaikset kodukontori-nokitsemist, olenevalt millega parasjagu kõige suurem tuli takus on.

Kell 14 tuleb juba Dani koolist võtta, seda teeb emb-kumb või koos. Kui Artjom tuleb kuskilt shoodilt, siis võtab möödaminnes tema. Kui ta linnast väljas või hõivatud, võtan mina. 25 min jalutuskäik koolini ja tagasi ka sama palju. Või rohkem, kui Dani tahab mäe otsas või metsas turnida või rannas kividel käia vms. Aleksandr tuleb kas ise bussiga koju või võtab Artjom ta möödaminnes peale. Kusjuures just ükspäev jalutasin hommikul koolist koju ja mõtlesin, et juhul kui mul oleks mingi stalker, siis no edu talle, sest mul ei ole nii, et iga päev käiks sama trajektoori või oleks mingil kellaajal alati mingis samas kohas. Isegi kooli jalutan mõnikord siit, mõnikord sealt, avastan uusi radu. Un-stalkable noh 😀

Kodus lõunastame ja juba ongi kell neli. Edasi on üsna kuidas kunagi. Lapsed käivad nüüd üsna tihti trennis, ujumas. Ja tavaliselt on veel vaja tööd teha ja lastel õppida ja mõnikord tahaks õue või loodusesse ka veel minna enne pimedat. Või on toidupoes vaja ära käia. Ja märkamatult ongi taaskord söögiaeg käes (kuskil kell 19-20). Peale seda mängivad kõik omi mänge või vaatavad youtube videosid vms ja võib üsna kindel olla, et üks meist töötleb endiselt pilte kah. Aa, ja paar korda nädalas vaatab Dani telekat ka, talle meeldivad d-maxist saated a’la konteinerid rahaks või garaažid rahaks, või siis “alerta policia” või mingid loodussaated või dokumentaalid jne. Aga muidu meil igapäevast telekavaatamist ei olegi, ei ole harjumust ega aega ka, sest mõnel päeval on tõesti iga minut arvel ja ei jõuagi kõigi planeeritud töödega ühele poole saada. Netflixist jne vaatame mõned filmid kuus või vahel harva võtame mõne seriaali ka ette. Mina jälgin lisaks love is blindi ka, kui mõni uus hooaeg välja tuleb (mis on noh, paar korda aastas vaid). Eesti asju vaatan vahel ka jupiterist, aga üliharva. Kuna põhiline tegevus mul töötlemise kõrvale on podcaste kuulata, siis ilmselt saan sealt oma infohulga ja ajutoidu kätte, lisaks enam ei vajagi, pigem istun õues ja naudin loodust, sest sellest on alati hingel puudu, või saan hoopis mõne sõbraga kokku.

Podcastide teemal veel: kuulan suvaliselt, mida youtube ette söödab või neid, kes juba varasemast ajast follow-listis (a la Joe Rogan või Lex Fridman või hoopis Jonna Jinton või mõned autismi-youtuberid või püstijalakoomikud jne) või siis mis teema mul parasjagu “erihuvi” satub olema. Psühholoogia-alased podcaste tihtiligu nt (päris paljusid jälgin, nii ingliskeelseid kui ka hispaania omi), või kehakeele analüüse, või bookstagrammereid, aga mõnikord mõni suvaline “kollasem” teema ka, viimasel ajal kuulan jooksvalt kõike, mis Lively-Baldoni kohtuasjaga seotult uut on (annab lootust, et ehk headus võidab noh; selline Johnny Depp vs Amber Heard sarnane), või hiljuti läksin süvitsi teemasse, et kas prantsuse presidendi naine on tõesti tegelikult mees 😀 Mida igavamaid pilte ma töötlen, seda kreisimat asja kuulamiseks vaja, et suuta tundide viisi istuda ja neid pilte töödelda noh… Kinnisvarapildid vajavad raudselt midagi kollast kõrvale! Töötlemine on üldse selline hästi monotoonne (hahaa) töö, tihtilugu istungi kuus tundi jutti ekraani ees, hea kui tuleb meelde vetsuski käia. (See on see “no teen ühe pildi veel ja lähen. Ja siis jälle veel ühe, ja veel ühe. Ja paar tundi hiljem on, et ohh, saigi valmis!) Aga seoses podcastidega veel – mulle täiega meeldib erinevate vaatenurkadega inimesi kuulata, sest tänapäeval on nii tüüpiline see kõlakotta kinni jäämise efekt ja kõik sotsiaalmeedia ja youtube on ka ju selle peale üles ehitatud, et viskab ainult sama maailmapilti ja ideoloogiat, mida oled juba vaatanud. Ja lõpuks ongi sotsiaalmeediatarbija nagu kergelt ajupestud ega taju, et teised vaatenurgad ka eksisteerivad. Nii et ma näen ekstra vaeva, et kuulata igasuguseid, nii ühe kui teise poole asju, isegi kui ma ei nõustu, aga lihtsalt et kuulda argumente ja mõnikord muudangi mingi asja osas oma arvamust ka. Paaril juhul olen küll mõne podcasti jälgimisest maha võtnud, sest tunnen, et ei taha neile oma “klikki” anda, sest ollakse mingites ütlemistes ikkagi üle piiri või liiga äärmuslik 😀

Kui kellelgi on mõni eriti köitev-põnev podcast/jäneseurg soovitada, olen suur kõrv, mõnikord kohe üldse ei tea, mida taustaks panna (ja siis panen lihtsalt mussi lõpuks).

Mõnikord filmivad poisid õhtupoolikul Aleksandri youtube jaoks uue video materjale ja mina loen hoopis rahulikult blogisid. Või mõnikord mõnda raamatut (igakuised raamatuklubi kohtumised on selles mõttes head motivaatorid).

Kella üheksast hakkan oma magamamineku- ja hambapesujutuga pihta ja kui hästi läheb, on lapsed 22ks voodites. Mõni jääb kiiremini magama, mõnel teisel läheb tunnike. Nii et kuskil 23 paiku saan lõpuks ise ka põhku pugeda, Tolmu tuleb kaissu nurruma ja paar hetke hiljem ongi taaskord hommik. Vähemalt tund uneaega jääb alati puudu!

Aga kahe nädala pärast algab lastel koolivaheaeg, nii et kogu see eelnev hall argipäev saab varsti suht pea peale pööratud. Hispaania suvi tähendab ju, et elu (päev) algab alles õhtul.

Pluss jäin praegu mõtlema, et küll on ikka veider, et kuidagi automaatne harjumus on enne suve mõelda, et mida kõike nüüd “puhkuse” ajal ära jõuab teha. Kus käia ja mis raamatud kõik lõpuks loetud saavad ja mis filmid vaadatud jne. Aga tegelikult on ju tööd (loodetavasti!) sama palju ja kuigi ei pea lapsi kooli viima-tooma, peab nendega sellevõrra rohkem tegelema ja tähelepanu andma. Ja kodukontor pole enam nii rahulik ja vaikne, rääkimata sellest, et enda jaoks üldse mõnd üksiolekuhetke saaks. Nii et ma ei tea, miks alati enne suve see suur puhkuse-elevus hinges on. Aga vähemalt ei pea vara ärkama! Nii et kaks nädalat veel ja vampiiristume ära 😀