Ja käes ta ongi. Suvi! Suuuuviiii!

Õhtuti/öösiti tuleb läbi magamistoa akna nii imeliselt head suveöölõhna. Ja mõtlen, et millest see koosneb? Sest suvi on siin mitte roheline, vaid juba päris krõbepruun. Akna taga kasvab üks mänd, see on roheline. Aga ülejäänud “heinamaa” ja kaljuserv selle taga on pruunid ja kuivanud. Mis seal ometi õitseb? Tegelikult kui täpsemalt vaadata, on mingeid valgeid ja kollakaid õisi ka näha, igasugused ohakalised ja muud teravad-torkivad ja krõbedamaga harjunud taimed. Aga igalpool terrassidel ja parkides jne õitseb igasuguseid eksootilisi põõsaid, küllap rändavad needki lõhnad mu aknani.

Igasugused öised siristajad ja kilgid ja tsikaadid jne on ka platsis. Mõnus on. Ma olen üks neist veidrikest, kellele hispaania suvi ka hullult meeldib, mitte ainult kevad ja sügis. See kuumus ja soojad ööd/õhtud. Kuigi jah, mis viga siin rannikul suvesid armastada, siin on nad kõvasti mahedamad kui sisemaal. Juba pool tundi sisemaale sõites on 5°C juures. Aga meil hoiab meri ikka sellist ühtlasemat temperatuuri. Kui mujal lõuna-Hispaanias on praegu kuumalaine ja 35-40 kraadi, siis meil näitab termomeeter hetkel kõigest 30. Mõnel õhtupoolikul võib mere ääres istudes täitsa jahe hakata!

Kusjuures jaanipäeval sadas sel aastal ka meil vihma! Hästi natuke, mõned piisad päikeseloojangu paiku, eemal mägedes müristas ja lõi välku ka. Aga soe oli ja noche de san juan sellest tähistamata ei jäänud, vihapiisad andsid hoopis määdžikut juurde.

Hispaanias tähistatakse jaanipäeva kõige rohkem rannikul – tehakse lõkkeid, põletatakse Jua’sid. Samamoodi nagu Eestiski, hüpatakse üle lõkke. Ja kirjutatakse paberile kas soov või just vastupidi, midagi, millest tahaks lahti saada, ja visatakse lõkkesse. Ja südaööl minnakse ujuma. Sellised puhastavad tule- ja veerituaalid. Kahjuks ei ole Malagas linnarannas viimastel aastatel lõkke tegemine enam lubatud, välja arvatud linna enda ametlikud lõkked. Aga tegime ikkagi kiiresti väikese lõkke, nii et kõik rituaalid said kenasti tehtud.

Jaanipäev oli viimane koolipäev (kuigi mu omad panid viimased kaks päeva poppi, sest reedel oli koolilõpupidu juba ära ja mis seal enam ikka). Kõik on oma tunnistusega rahul. Danil on megahea aasta olnud, tal on super klassijuhataja ja teiste õpetajatega ka hea klapp. Ja tänu autismidiagnoosile sai ta sel aastal koolis üks-ühele asju ja teraapiat lisaks + kõige rohkem oli tal eelmistel aastatel puudu mõistmisest ja nüüd sai ta seda ka, st hukkamõistu asemel mõistmist. Kõik õpetajad täiega kiitsid, kui tubli ta on ja kui palju selle aastaga avanenud ja edasi jõudnud. Eelmise klassijuhatajaga oli ta suht oma kookonis. Nii et kokkuvõttes oli nii tema kui meie jaoks see kooliaasta stressitaseme mõttes täiesti chill ja seda oli totaalselt vaja.

Aleksandri kooliaastast seevastu saab igasuguseid põnevaid lugusid rääkida. Pooled poisid ta klassis on täiesti kasvatamatud/allumatud ja lisaks pidevale lärmile (klassis) oli ülepäeva igasugused draamad neil seal. Aleksandr õnneks jäeti enamasti rahule, sest esiteks nad teavad, et ta kitub ära, ja teiseks tal youtuberi-kuulsus ka koolis. Umbes neli korda vist aasta jooksul kirjutasin klassijuhatajale, sest keegi kiusas. Ühel korral ühele lapsevanemale ka. Aga kaks poissi ja nende vanemad nt käivad omavahel mingite intsidentide pärast lausa kohut. Ja paar poissi on andunud natsid ka. Järgmisel õppeaastal segatakse kahe paralleelklassi lapsed paremini ära, sest sel aastal sattusid kõik marakratid kokku ühte ja teine klass oli mõnus rahulik paradiis olnud (kaks Aleksandri sõpra olid seal paralleelis). Loodetavasti jääb mõni hullematest marakrattidest istuma või midagi… Või vahetab kooli. Meie ise ei tahtnud kooli vahetada, sest Aleksandri kolm parimat sõpra seal. Ja selles vanuses on sõbrad juba täiega tähtsad!

Nii et suvi, juhhei! Esialgu oleme küll ainult aktiivselt ja sotsialiseerides puhanud, aga täna lõpuks on selline kodune tšill ja ees terendab samuti pisut rahulikku kodukontoriaega.

Artjomi sünnipäeval käisime mägedes ühes väikses külakeses (Acebuchal, Frigilianast 20min “pärapõrgusse” sõita) asuvas söögikohas (parim salat, mis saanud olen, aga omg kui suur ta oli!) ja pärast veetsime õhtupooliku Nerjas.

Iga kord, kui Nerjas käin, mõtlen, et tahaks seal kauem olla. Tal on ülimõnus vaib noh ja igav seal ka ei hakka, elu keeb. Mulle tundub, et ta on rannikul üks vähestest linnadest, mis tõmbab enda kanti inimesi, kes on tulnud just hispaania kultuuri pärast. Ja kohe kõrval on imekaunis Frigiliana. Igatahes kui me ei elaks Malagas, oleks Nerja järjekorras järgmine valik. Ja kolmandal kohal siis Tarifa ja Cadizi kant, kuigi seal oleks pigem pensionipõlves mõnus elada.

Järgmisel päeval oli töö pärast Manilvasse vaja minna, nii et pakkisime lapsed kaasa ja läksime sealsesse rooma-aegsesse looduslikku spaasse väävlivanne võtma. Legendi kohaselt käis Julius Caesar seal oma sõjameestega ravivetel ja koht ongi tema järgi ka nime saanud (baños de Hedionda de Casares). Kui seal lastele seda ajalugu rääkisin (nad käisid essat korda), oli endal ka heureka-moment, sest kes siis ilusat Casarese pueblot ei teaks, aga ma polnud kunagi mõelnud, kust see nimi tuleb 😄

N.B. Infoks veel, et suveperioodil peab baños de Hedionda külastamiseks netis omale koha broneerima ja auto peab jätma u 10min kaugusele parklasse.

Aga ongi juba õhtu käes ja vaja nüüd väike jalutuskäik ka teha! Ideaalsuvegraafik tulebki ilmselt: töised hommikupoolikud toas + mõnusad sumedad õhtud õues.