Olen siin töö kõrvale igasuguseid põnevaid podcaste kuulanud ja mingi veider emotsioon on neist erinevatest kokku mu sisse jäänud. Üks neist oli intervjuu ühega AI-loojatest, Nobeli preemia saanud arvutiteadlase Geoffrey Hintoniga, ja mingi tema mõte sealt seoses sellega, et kas AI tulek on nagu varem uute tehnoloogiate tulek, et kardeti töökohtade kaotust, aga ametid lihtsalt muutusid, ei miskit hullu – ta on kindel, et seekord oleme 100% teistsuguse olukorra ees ja tõesti väga-väga palju inimestest jääb oma tööst ilma. Juba praegu on paljud ettevõtted kõvasti tööjõudu vähendanud.

Ja mul on hirmus mõelda, et tõesti, mida mu lapsed peavad tulevikus üldse õppima minema, et leib lauale saaks. Mr Hinton näiteks ütleb, et tuleb santehnikuks õppida…

Uskumatu, kuidas alles 10a tagasi oli, et tasub programmeerimist õppida ja hea töökoht on alati garanteeritud. Noh, enam mitte, ma ei kujuta ettegi, kui palju töötuid programmeerijaid varsti (või juba?) on. Või psühholoogid – alles hiljuti mõtlesin isegi, et oleksin pidanud ikkagi psühholoogiat õppima minema, sest esiteks huvitav ja teiseks inimkonnale kasulik ja kolmandaks – tööd jagub maailma lõpuni, sest kellel siis tänapäeval kõik korras oleks. Hahhh, hea nali – hoopis chatgpt on nüüd tänapäeval inimeste isiklik hingepsühholoog ja seda tasuta ja kiiresti, ei pea isegi järjekorras ootama, et aega saada. Kõik assistendid ja nõuandjad ja copywriterid jne – varsti ka ajalugu. Jne, jne. Mis kõigist neist inimestest saab, kas nad leiavad uue töö?

Ja teine mõte, mis sealt intervjuust silma jäi, oli et juhul kui kõigile inimestele oleks tulevikus mingi riiklik sissetulek garanteeritud ja tööd ei peakski enam tegema, siis inimesed langeks ju depressiooni, sest nad kaotavad oma eesmärgi ja mõtte ja väärtuse jne. Ja see on midagi, mida mul on nii raske mõista või millega suhestuda, olen seda juba varemgi tundnud. Miks inimesed näevad oma väärtust nii tihti läbi oma karjääri?

Vaata pääsukest – ehitab pesa, saab pojad, lendab talveks soojamaareisile. Ei vaevle depressioonis, et mis oma eluga küll peale hakata või et igav olla või et tahaks hirmsasti karjääri teha või naabrist parem olla vms…

Miks inimesed ei oska lihtsalt olla ja elada, miks peab koguaeg kõik üle ja keeruliseks mõtlema (eks ma ise ka).

Ühes teises podcastis arutleti selle üle, et inimesed on tehnoloogia- ja arenguhullud. Koguaeg on vaja kõige uuemat telefonimudelit, viimase väljalaske tehnoloogiat jne. Et me ei ole näiteks nagu mesilased, kelle elu pole saja aastaga grammigi muutunud – kärgi ehitatakse ikka samamoodi nagu alati jne. Aga inimesed tormavad aina tehismaailma suunas, muutudes ise ka tasapisi justkui robotiteks.

Ja jälle tunnen ma, et ma pole siis üldse see õige Inimene, miski defekt on juures. Sest mul pole absoluutselt huvi uute tehnikavidinate järgi, telefon – niikaua kui vastu peab, seni uut ka ei teha, peaasi, et kaamera enamvähem ok oleks. Kui valida, kas sõita sellise puust laevaga, nagu sel esimesel pildil, või uhke ja kiire jahiga – iga kell puust ja aerudega! Mind üldse ei tõmba kõik uuem ja uhkem. Mul tuleb sellest pigem paanika, et kõik muutub liiga kiiresti, uued programmid ja äpid ja tehnoloogia – ma ei jõua ega taha kaasa joosta noh. Ja raha ka ei tõmba, kuigi ju peaks, sest tänapäeval on see justkui inimeseksoleku mõõdupuuks, et kellel on surres rohkem rahhi ja kes selle nö monopolimängu lõpuks võitis.

Ma olen näiteks tihtilugu kusagil mäeserval istudes kajakaid vaadanud ja mõelnud, et kui ma saaksin valida, kas sünnin järgmine kord inimese või linnuna, valiksin kõhklemata linnuksoleku. Mõtle – päriselt elada. Mitte muretseda mingute mõttetute asjade pärast nagu raha või töö või kuidas kodu või autot jne osta. Selle asemel lihtsalt ehitad pesa ja oled, naudid. Aga inimesed on loodusest nii kaugenenud, et päriselt looduses elamine tundub meie jaoks juba võimatu, keeruline, ebamugav. Ja me oleme ikkagi ju sotsiaalne liik, ei saa ülejäänud inimkonnast nii kaugele oma eluviisilt minna, nö kiviajas elada. Peab kaasas kõlkuma, isegi kui ei meeldi. Ühiskonna osake olema, lapsed kooli panema, playstationi ostma, sest teistel lastel ju on jne.

Või on neid tehnoloogia- ja arenguinimesi vähem kui meid tavalisi rahulikke kulgejaid, aga nende käes võim ja otsused?

Ma kujutan ette, et maailmas on juba miljoneid inimesi, kes pole oma elus kunagi tähistaevast näinud või paljajalu murule saanud astuda. Mul on nii raske kujutada ette neid miljonilinnasid, kus inimesed lihtsalt istuvad autoummikutes ja kontorites ja jälle autoummikutes ja siis teleka ees ja niimoodi päevast päeva. Ma arvan, et eestlasena ongi raske seda ette kujutada, me oleme ikka niivõrd loodusrahvas, kõik käivad metsas ja seenel jne. Ja siin Hispaanias samamoodi – ma tunnen end ikkagi looduse osana. Siin on mäed ja mäed ja mäed, nii kaugele kui silm ulatub. Ja meri. Ja metsad ka, mis sest, et teistsugused kui Eestis. Tuhandeaastased jändrikud puud. Aga huvitav, kas siis kui oleksin sündinud mõnes suurlinnas ja poleks sealt kunagi välja saanud, kas siis oleksin ka üks neist, kelle elu keerleb ainult karjääri ümber, sest muid variante, muud pointi lihtsalt pole?

Eriti hipina tunnen end siis, kui näen, et inimesed töö ja karjääri nimel oma tervise kaalule panevad, läbi põlevad. Ja alati mõtlen, kas mina olen praaktooode, et ei oska edukust prioriteediks panna (ja sellepärast olengi vaene nagu rott) või on inimkond kuidagi väga valel suunal. Nagu highway to hell. Kiire-kiire-kiire, aga kas see on seda lõpuks väärt? Isegi see AI-tüüp seal intervjuus ütles, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et laste ja naisega rohkem aega koos ei veetnud (ta on 77).

Ei tegelikult olen ma ikkagi niivõrd inimene, et praegune maailm on ju ka täitsa äge ja elatav, eriti kui ei peaks raha pärast põdema. Tsivilisatsioon on äge. Kes oleks tuhat aastat tagasi ette kujutanud, et saab lennukiga kuhu iganes lennata ja imelisi kohti külastada. Ja nii mõnus on mõnikord kohvikus kohvi või veini rüübata ja sõpradega tsitt-tsättida. Ja läbi mingi õhukese plastikvidina tuhandete kilomeetrite kaugusele rääkida. Kuigi ma eelistaksin ikkagi elada sellises maailmas, kus ei peaks muretsema AI ohtude pärast või tuumakatastroofi kartuses (p.s. ainuke turvaline koht pidi Annie Jacobseni sõnul olema Uus Meremaa). Ja sellises maailmas, kus oleks vähem sotsiaalmeediat ja rohkem päriselu. Ja andke vana Windows XP ka tagasi, eh? 2000ndate algus oli päris ok aeg veel, eks?

Graham Hancock käis ühes intervjuus välja, et maailm oleks parem paik, kui ei oleks maailmavalitsejaid ja poliitikuid. Sest tegelikult on inimesed igas riigis ja kultuuris ja usus toredad, sõbralikud, inimlikud. Ja ehk oleme juba niipalju arenenud liik, et saaksime ilma sõdade ja salateenistuste ja vastandumisteta hakkama. Täitsa põnev mõte, onju, mis sest et utoopia.

Ja mu lemmik-seeneteadlaselt Paul Stamets’ilt kuulsin mõtet, et iga poliitik peaks kohustuslikus korras korraliku seenetripi tegema. Ja peale seda ta ei tahakski enam sinna latva ronida, sest ei vajaks seda võimu ja raha, või siis läheks juba heade eesmärkudega, et aidata ja maailma paremaks muuta.

Veel ütles Paul Stamets, et peame AI-le õpetama, kui tähtis ja inimlik on teha väikseid heategusid – et enamus meist saab välja tuua mõne ootamatu heateo täitsa võõralt inimeselt, mis on elumuutev olnud, mis on mõnikord lausa elu päästnud, või siis vähemalt seda kõvasti mõjutanud. Heategu, tähelepanek, kasvõi mõni lause või soovitus, mis on nii õigel hetkel tulnud. Ja kui keegi on meil aidanud keset maanteed autokummi ära vahetada, läheme järgmine kord ise ka mõnele teisele hädasolijale appi. Selline headuse-efekt noh. Et kui AI praegu noorena seda mõistaks ja hea kasvatuse saaks, siis ehk oleks lootust? (A la nagu koerakutsikas – kui ei taha et murdjaks kasvab, tuleb hästi kasvatada ja treenida)

Kuigi heategudega seoses pean tõdema, et nii palju skämmi on tänapäeval, et kui oled mõned korrad põletada saanud, siis ei tahagi enam väga riskida…

Aga tahtsin positiivsel noodil lõpetada – täitsa võimalik, et mu lemmikraamatuseerial ilmub lõpuks kauaoodatud kolmas osa. Nimelt on minust veel fännimad fännid selle kirjaniku ühel kinnisel, tõlkijatele mõeldud saidil silma peal hoidnud ja seal on ühtäkki väga palju liiklust tekkinud – just nagu siis, kui tal eelmine raamat ilmuma hakkas. Juuhuuu, pöidlad pihku igatahes 🙂