…ka läbi! Aeg, oh aeg. Muidu olin justkui pühapäevablogija, nüüd hea kui kord kuus siia jõuan.

August oli põnev. Tööalaselt väljakutsuv, ses mõttes, et töö kadus suuremalt jaolt ära. Kolmandik normaalsest töökoormusest umbes oli. Kõik on ära, puhkustel, reisidel. Samas tegevust nagu jätkus, igavat hetke ei tekkinud. Natuke sai soiku jäänud asjadega tegeletud ja siis puhatud ka (raamatud, filmid) ja langevaid tähti vaadatud ja sõpradega kokku saadud ja ferial käidud jne.

Meil on lastest Aleksandr ka see, kellel ei hakka mitte kunagi igav. Teda on pigem raske kodust välja saada, sest tal on oma peas mingi graafik nagu, et mida ta kõik päeva jooksul ära tahaks teha. Youtube, arvutimängud (nii mängimine kui mängude tegemine), legod jne. Tal on lõputult fantaasiat ja muudkui roteerib oma tegevusi ja on õnnemullis kohustustevaba suve üle ja kui keegi teda ootamatute plaanidega segama ei tule. 13 noh, tore aeg, onju! Sünnipäevaks tahtis playstationit ja kõik arvasid, et kui selle saab, siis ainult seal elabki. Aga nop, hädavaevu mahutab oma graafikusse natuke playstationi aega, mõni päev ei jõuagi.

Dani on täielik vastand. Vabalt hakkab igav tal, ta tahaks rohkem reisida ja unistab Mulhaceni tipu vallutamisest (3479m) ja “välismaale” minekust (nt Portugal või Eesti). Seigelda, avastada, mere ääres kivide vahel elavaid elukaid (krabid, kalad, kaheksalakad, erakvähid, merikurgid jne) uudistada. Ja sellele lisaks ja kontrastiks on ta hull tehnikanohik, pidevalt näen miskeid “hulle leiutisi”, a la ühendab arvutiklaviatuuri telefoniga ja kasutab telefoni nii vms. Ja telefonikollektsioon on tal juba 101 telo suurune. Ja siis veel kolmanda ootamatu küljena oskab süntekal kuulmise järgi lugusid/meloodiaid mängida.

Ma olen muidu nagu Aleksandr, et armastan omaette kodus olla ja igav ei hakka kunagi, aga samas olen natuke Dani sarnane ka, vahepeal on vaja seigelda ja matkata ja looduses olla ja siis vahetevahel lisaks tahan veel väheke seltskondlik ka olla.

Feriat nautisime sel aastal täiel rinnal, sest tol nädalal nagunii tööd praktiliselt ei olnud. Feriaga on mul justkui suvegagi, et viimastel päevadel hakkab juba ette kurb mõelda, et kas juba tõesti saabki ta läbi, et tahaks veel. Mingi mõnusa energialaengu annab, mis sest, et väsitav on ka. Ega pole naljaasi pika raske flamenkokleidiga 30-kraadises kuumas tantsu lüüa. Aga just see, et tants ja muusika on igalpool ja juba päevasel ajal, on mõnus. Ma olen juba ammu selles vanuses, et kuigi tantsida armastan, siis öösel klubitada ikka eriti ei viitsi, hiljemalt kell 2-3 öösel tahan juba voodis olla. Nii et selline nädalake normaalse inimese ajal toimuvat pidu on täielik rõõm ja kahju oleks lasta sel niisama mööda voolata.

Feria algab alati ilutulestikuga ja mul tulid pildid kuidagi…galaktilised 😆

Üleüldse on nii tore mõelda, et see feria-traditsioon on meil siin täiega elus ja popp ja pole märkigi, et välja hakkaks surema. Nii noored kui vanad võtavad osa ja löövad end lille ja panevad flamenkokleidid ja tantsivad sevillanast. Ja see, et verdiales-ansamblid, mis on siinse Màlaga-regiooni folkmuss ja -tants (ülipika ajalooga kusjuures, üle 3000a) on samuti ferial nii aktiivselt esindatud. Panen siia hispaania keele oskajatele ühe doki verdiales’e kohta:

Ühesõnaga, jah. Eestis olin lapsest saati täielik Viljandi folgi fänn, siin täidab seda tühimikku (ja rohkemgi veel!) Feria de Málaga.

Nii et, august on selline sotsiaalne ja üritustekuu kuidagi sattunud. Enda sotsiaalne elu, laste sotsiaalne elu. Praegu tunnen isegi, et hea meelega oleks nüüd rahulikult oma kivi all kah vahelduseks (miks muidu kirjutama tulin, eks). Kusjuures kuu kõige raskem asi oli üks Danieli klassivenna sünnipäev – see sattus just sellele õhtule, kui Artjom oli tööl ja pidin lastega üksi minema. Ja kui Aleksandri klassist tunnen päris mitut vanemat ja last, siis Dani klass on mu jaoks kõik täiesti võõrad näod, mitte kedagi ei tea ega tunne. Ja mis saab olla veel tüütum, kui hunniku täiesti võõraste lapsevanematega õhtupoolik veeta, kõik see smalltalk ja nimede ja nägude meeldejätmine ja põgeneda pole ka võimalik. Mu õudusunenägu! Reaalselt, lapsesaamise juures kõige suurem väljakutse mu jaoks ongi just seesama. Huuh. Aga ellu jäin! Näiteks enne Aleksandri sõbra ja tema emaga feria-lõbustuspargiskäiku polnud mul üldse ärevust või mõtet, et üldse ei taha minna. Aga just see hunniku totaalselt võõraste sekka sattumine, kellega pole midagi muud ühist, kui lapse vanus, on kuidagi hirmus alati. Kindlasti pole ma ainuke! Õnneks leidsin paari inimesega sealt ühise keele ikkagi, üks nt on illustraator ja ühel teisel on laps samuti autistlik, ja ühed olid täiega filmifännid, nii et aeg läks tegelikult lennates.

Sünnipäevade kuu oli ka. Tolmurull nt sai meil juba 10-aaataseks!

Mul on hea meel, et siin ei löö september kohe puuga pähe, vaid kooli alguseni on veel mitu nädalat aega ja rannahooaeg on samuti veel pikalt täies hoos. See oli mu jaoks Eestis kõige raskem, millega emotsionaalselt hakkama saada – et suvi sai justkui üleöö läbi ja kevad tundus nii kaugel. Paljud inimesed armastavad sügist ja jahedust, mul oli alati hoopis kerge sügisfoobia ja soov põgeneda. Nii et siin hingan ma alati augusti lõpus kergendusega sisse-välja ja olen ääretult tänulik, et suvi veel kestab. Naudin, et on palav ja higi voolab ja õhtud on soojad. Miks need koopainimesed üldse nii põhja elama asusid, ah?

Aga lisan siia lõppu eelmiste Málaga feriate galerii, nii äge meenutada ja vaadata, kuidas kõik vanemaks saavad:

Vahepeal oli koroonaaegne auk, mil massiüritusi ei korraldatud. Ja nüüd vaatan ka, et pole ammu feria-perepilti teinud. Järgmine aasta!