Ma ei tea, mis värk sellega on, aga igasugune geneetikateema ja sugupuu-uuringud jne on mu jaoks alati täiega tõmbavad olnud. Isegi raamatuid lugedes on suguvõsalood a’la “Sada aastat üksindust” mu jaoks 100% kindla peale minek. Juured on alati põnevad noh. Ja see, kuidas elu muutub ja kuidas aeg voolab, või saatused ja valikud, või see, kes kellesse on, või igasugused suguvõsade saladused. Ainest jagub alati! Kusjuures eesti saadetest ongi “Sinu uus sugulane” ainuke, mida ma veel siiamaani ikka vaatama olen jäänud.

Nii et juured, jah. Tahaks alati enda omadest ja inimestest nende juurte taga ka rohkem teada.

Tookord, kui ma mõned aastad tagasi myheritage geenitesti tegin, tuli sealt välja 15,7% soome geeni ja olin täiega üllatunud, et kust need küll ometi, ma ei olnud mingitest soome esivanematest üldse teadlik.

Pärast selgus, et mu vanavanavanaema oli soomlane olnud – Maria Urbanen. Aga muud tema päritolu kohta polegi teada. Isegi sünniaastat mitte, vaid surma-aasta 1925ndal. Sünniaasta peaks laste vanuste järgi (viis last) ilmselt kusagil 1870-80 vahel olema. Täiega lahendamata müsteerium, eks! Kes ta oli, kust ta tuli, kas armus ja jäi Eestisse? Äkki oli tal Soomes ka pere?

Seega mu isapoolne vanaema oli tehniliselt võttes 25% soomlane. Nii et pisike soome geen tundub nüüd loogiline. Kuigi see polnud kunagi jutuks sattunud enne seda geenitesti!

Kunagi ammu-ammu annetasin oma kolm tilka verd Eesti Geenivaramu uuringuteks ka. Aega läks, aga viimaks hakati sellest geeniuuringust vaikselt tulemusi jagama (millalgi aastake tagasi vist juba tegelikult). Esiteks sain teada, et neandertaallaste osakaal minu genoomis on 2.59% Tsutike üle keskmise 😀

Ja teiseks oli seal vastustes, et 31.8% minust on soome geenid. Päris suur erinevus võrreldes myheritage testiga. Pluss, mu isal näitab seda soome geeni 46%. Üks ta vanematest peaks selle teooria järgi peaaegu üleni soomlane olema? Ma saan aru jah, et see ei ole nii matemaatiline, et kes kui palju millist geeni saab, aga siiski, mingis liinis peab see soome geen ikka vääääga tugev olema. Põnev!

Fun fact, minu soome genoom on geenivaramu järgi protsendi võrra suurem kui Artjomil, kelle vanaema oli päriselt soomlane (Karjalast, rääkis oma õdedega soome keelt jne). Ühesõnaga, mingi müsteerium nõuab siin lahendamist! Eks neid suguvõsade saladusi on varemgi geeniuuringutega lahendatud 😆

Nagu siiani on lahendamata ka see leidlapse-müsteerium, millest juba kunagi varem olen kirjutanud. (SIIN). Kusjuures põnev, et see müsteerium on umbes samast ajahetkest, kui too soome esiema oma; Pauline Marie Luise sündis aastal 1881. Ja nad tundsid (tõenäoliselt) üksteist, sest Maria poeg ja Pauline Marie tütar abiellusid (ja üks nende lastest omakorda oligi minu vanaema). Aga huvitav, kui palju nad ise oma juurtest teadsid ja miks paar põlve hiljem on kõigest vaid hägused jutud alles jäänud, eriti Maria osas. Ja kahju, et kummastki pilte ei ole.

Pauline Marie Luise osas saime siiani teada (noh needsamad hägused jutud, mida lapselapsed oma vanaema Pauline Mariest veel mäletasid/mäletavad), et kusagil (Tartus kirikuraamatutes?) peaks ikkagi olema olemas tema leeritunnistus ja sünnitunnistus peaks ka olemas olema vist. Ja et kunagi hiljem tuli Peterburist tema nimele rahakaart. Ja et Kasepääl (kus nad elasid) nähti mõned korrad võõrast musta looriga naist, kelle kohta arvati, et küllap tema ema (väikese koha värk, kõik ju tunnevad kõiki, võõras inimene tekitab kohe jutte). Huvitav, kas ta ise ka millalgi uuris oma päritolu kohta ja sai midagi teada ka, või oli elu tol ajal liiga kiire, et selliste asjade üle pead murda? Neli last ikkagi! Kusjuures vaatan praegu, et kõik neli olid tüdrukud ja kõik 8 lapselast olid samuti tüdrukud. Mitte ühtegi poissi!!!

Ja geenidega mingi omaduse kaasa saamine on ka põnev teema. Küllap see on rohkem kategooriasse “asjad, mida naljaga öelda,” aga ikkagi. Näiteks kui emapoolsesse suguvõssa piiluda, siis sealt üks kauge sugulane on Kanada väliseestlane, nüüdseks juba üle saja aasta vana. Ja kui kunagi temast ühte artiklit lugesin, siis oli mitmes kohas selline tunne, et ooot, täpselt nagu minust kirjutavad. Ja et nonäed, suguvõsa värk.

Näiteks: „Nüüd, kui mul on võib-olla sada paari kingi, olen hingelt ikka seesama laps, kel koduõuel joostes varbavahed kanasitaga määritud,“

Sõna-sõnalt, noh, nii kingad kui kanasitt kui mõte selle taga!

või: “Hildal on omapärane hobi: huvitavate asjade kogumine. Olgu nendeks siis antiikesemed või mitte just suure väärtusega, aga armsad või põnevad nipsasjakesed. Ja muidugi rõivad, ehted — Hilda on kindlasti võimeline end iga päev erinevalt riidesse panema, end huvitavate ja silmatorkavate detailidega täiendades. … Asju on kogunenud palju — Hilda nimetab nende kogumist lausa haiguseks ja ennast junkoholic’uks ning korra loomine käib juba ammu üle jõu. Aga iga ese on armas, mille kohta võib miskit pajatada. Eriti rohkelt on tal fotosid …”

Viga pole minus, suguvõsa värk!

Minu arust on nii äge eelnevate põlvede inimeste lugusid lugeda, kuigi tõsiasi on see, et kui sugupuud vaadata, siis kahjuks enamusest neist inimestest ei olegi enam muud infot jäänud, kui vaid nimi ja kaks numbrit. Aga et mida nad mõtlesid ja tundsid ja millised nad inimestena olid – nii tahaks teada ju! Ma arvan, et sellepärast mulle meeldibki kirjutada ja pildistada jne – sest kahju on, et enamus seda teinud ei ole. Ja ma olen täiesti kindel, et ei eksisteeri sellist inimest, kelle elust ei saaks raamatut kirjutada, lihtsalt mõnest tuleks komöödia, teisest draama, kolmandast seiklusjutt, neljandast põnevik jne. Aga kõik teeme ju elu jooksul olulisi valikuid (mõnel raskemad, teisel kergemad) elukaaslase, laste, töö, elukoha jne osas. Ja iga see valik võib elu totaalselt teistsuguseks muuta.