*Nägin kusagil ühte pealkirja, et Julio Iglesias tahab iga tema nägu kasutanud meemi eest 800 eur saada. Ma ei süvenenud, kas oli see tõesti tõsijutt või nali, aga ma igaks juhuks ei julge ühtegi julio-meemi siia panna… (guugelda “julio pasó volando” vms)
Aga teemasse. Mis kuu teie arust kõige kiiremini läheb? Kas ka juuli? Ta nagu ei jõua alatagi, kui juba august käes. Hirmus lausa! Peaks kalendrisse kaks juulit järjest panema, siis äkki jõuaks tal sabast kinni haarata?
Sevillanast harjutasime. Saunas käisin päris mitu korda – no ilm ei olnud vist piisavalt palav… 😆 Aga spordikeskuses on meil Hispaania kohta päris ok saun, 85-kraadine, mõnus vahepeal läbi hüpata, isegi kui sporti teha ei viitsi…
Päriselt kuuma ilma oligi tegelikult kuu jooksul vaid paariks päevaks (selline umbes 36-38 kraadi, nibin-nabin klassifitseerub üldse kuuma alla). Ülejäänud kuu oli enamasti selline mõnus 30 ringis.
Sevillanase-lugu on naljakas – kooliajal sai ju pea iga sügis flamencotrennis käidud. Aga peale Hispaaniasse kolimist ei sattunud ma kümme aastat enam kordagi sevillanast tantsima (väiksed lapsed jne kiire oli noh) ja ühel hetkel kui tahtsin proovida, avastasin, et isegi põhisamm ei ole enam meeles. Täiesti tühi koht oli selle koha peal, kus mu ajus sevillanas pidi asuma. Ma kujutasin millegipärast ette, et see on nagu jalgrattasõit, et kui korra selge, siis terveks eluks… Nii et eelmisel suvel tuletasime youtube abil natuke meelde ja nüüd sel suvel käisime juulis täitsa sevillanase trennis (meil spordikeskuses oli hinna sees). Esimestesse tundidesse me ei jõudnud, liitusime alles poole pealt, aga niimoodi, kui kerge põhi oli juba varasemast ikkagi all, oli sellele vaatamata päris hea käia, ei tundnudki end võrreldes hispaanlastega eriliselt kobamana. Ja imekombel oli mul eesti ajast käte osa ikkagi enamvähem kuidagi automaatselt olemas, mäletan, et nooruses oli ikka üüber-raske just see, et käed teevad midagi hoopis muud kui jalad. Et kohe kui hakkad käte peale mõtlema, lähevad jalad puntrasse ja vastupidi. Võttis tükk aega, et aju suudaks selle “žongleerimisega” ära harjuda. Aga nüüd selle peale lisa-auru ei läinud, käed teevad ise automaatselt enamvähem õigeid asju 😅
Nädala pärast algab meil feria, nii et kes teab, võib olla saab kohe praktiseerida ka.
Eile trenni lõpupeol
Cadizis käisime ka juuli lõpus, pulma-aastapäeva tähistamas. Cadizil on ikka ka mingi täitsa talle iseomane-omapärane võlu ja šarm. Ja ookean ja kassid ja vanad iseloomuga majad. Ööbisime ühes airbnb-kas, kus sattus olema selline sisehoov, et ohh ja ahh.
Olen siin töö kõrvale igasuguseid põnevaid podcaste kuulanud ja mingi veider emotsioon on neist erinevatest kokku mu sisse jäänud. Üks neist oli intervjuu ühega AI-loojatest, Nobeli preemia saanud arvutiteadlase Geoffrey Hintoniga, ja mingi tema mõte sealt seoses sellega, et kas AI tulek on nagu varem uute tehnoloogiate tulek, et kardeti töökohtade kaotust, aga ametid lihtsalt muutusid, ei miskit hullu – ta on kindel, et seekord oleme 100% teistsuguse olukorra ees ja tõesti väga-väga palju inimestest jääb oma tööst ilma. Juba praegu on paljud ettevõtted kõvasti tööjõudu vähendanud.
Ja mul on hirmus mõelda, et tõesti, mida mu lapsed peavad tulevikus üldse õppima minema, et leib lauale saaks. Mr Hinton näiteks ütleb, et tuleb santehnikuks õppida…
Uskumatu, kuidas alles 10a tagasi oli, et tasub programmeerimist õppida ja hea töökoht on alati garanteeritud. Noh, enam mitte, ma ei kujuta ettegi, kui palju töötuid programmeerijaid varsti (või juba?) on. Või psühholoogid – alles hiljuti mõtlesin isegi, et oleksin pidanud ikkagi psühholoogiat õppima minema, sest esiteks huvitav ja teiseks inimkonnale kasulik ja kolmandaks – tööd jagub maailma lõpuni, sest kellel siis tänapäeval kõik korras oleks. Hahhh, hea nali – hoopis chatgpt on nüüd tänapäeval inimeste isiklik hingepsühholoog ja seda tasuta ja kiiresti, ei pea isegi järjekorras ootama, et aega saada. Kõik assistendid ja nõuandjad ja copywriterid jne – varsti ka ajalugu. Jne, jne. Mis kõigist neist inimestest saab, kas nad leiavad uue töö?
Ja teine mõte, mis sealt intervjuust silma jäi, oli et juhul kui kõigile inimestele oleks tulevikus mingi riiklik sissetulek garanteeritud ja tööd ei peakski enam tegema, siis inimesed langeks ju depressiooni, sest nad kaotavad oma eesmärgi ja mõtte ja väärtuse jne. Ja see on midagi, mida mul on nii raske mõista või millega suhestuda, olen seda juba varemgi tundnud. Miks inimesed näevad oma väärtust nii tihti läbi oma karjääri?
Vaata pääsukest – ehitab pesa, saab pojad, lendab talveks soojamaareisile. Ei vaevle depressioonis, et mis oma eluga küll peale hakata või et igav olla või et tahaks hirmsasti karjääri teha või naabrist parem olla vms…
Miks inimesed ei oska lihtsalt olla ja elada, miks peab koguaeg kõik üle ja keeruliseks mõtlema (eks ma ise ka).
Ühes teises podcastis arutleti selle üle, et inimesed on tehnoloogia- ja arenguhullud. Koguaeg on vaja kõige uuemat telefonimudelit, viimase väljalaske tehnoloogiat jne. Et me ei ole näiteks nagu mesilased, kelle elu pole saja aastaga grammigi muutunud – kärgi ehitatakse ikka samamoodi nagu alati jne. Aga inimesed tormavad aina tehismaailma suunas, muutudes ise ka tasapisi justkui robotiteks.
Ja jälle tunnen ma, et ma pole siis üldse see õige Inimene, miski defekt on juures. Sest mul pole absoluutselt huvi uute tehnikavidinate järgi, telefon – niikaua kui vastu peab, seni uut ka ei teha, peaasi, et kaamera enamvähem ok oleks. Kui valida, kas sõita sellise puust laevaga, nagu sel esimesel pildil, või uhke ja kiire jahiga – iga kell puust ja aerudega! Mind üldse ei tõmba kõik uuem ja uhkem. Mul tuleb sellest pigem paanika, et kõik muutub liiga kiiresti, uued programmid ja äpid ja tehnoloogia – ma ei jõua ega taha kaasa joosta noh. Ja raha ka ei tõmba, kuigi ju peaks, sest tänapäeval on see justkui inimeseksoleku mõõdupuuks, et kellel on surres rohkem rahhi ja kes selle nö monopolimängu lõpuks võitis.
Ma olen näiteks tihtilugu kusagil mäeserval istudes kajakaid vaadanud ja mõelnud, et kui ma saaksin valida, kas sünnin järgmine kord inimese või linnuna, valiksin kõhklemata linnuksoleku. Mõtle – päriselt elada. Mitte muretseda mingute mõttetute asjade pärast nagu raha või töö või kuidas kodu või autot jne osta. Selle asemel lihtsalt ehitad pesa ja oled, naudid. Aga inimesed on loodusest nii kaugenenud, et päriselt looduses elamine tundub meie jaoks juba võimatu, keeruline, ebamugav. Ja me oleme ikkagi ju sotsiaalne liik, ei saa ülejäänud inimkonnast nii kaugele oma eluviisilt minna, nö kiviajas elada. Peab kaasas kõlkuma, isegi kui ei meeldi. Ühiskonna osake olema, lapsed kooli panema, playstationi ostma, sest teistel lastel ju on jne.
Või on neid tehnoloogia- ja arenguinimesi vähem kui meid tavalisi rahulikke kulgejaid, aga nende käes võim ja otsused?
Ma kujutan ette, et maailmas on juba miljoneid inimesi, kes pole oma elus kunagi tähistaevast näinud või paljajalu murule saanud astuda. Mul on nii raske kujutada ette neid miljonilinnasid, kus inimesed lihtsalt istuvad autoummikutes ja kontorites ja jälle autoummikutes ja siis teleka ees ja niimoodi päevast päeva. Ma arvan, et eestlasena ongi raske seda ette kujutada, me oleme ikka niivõrd loodusrahvas, kõik käivad metsas ja seenel jne. Ja siin Hispaanias samamoodi – ma tunnen end ikkagi looduse osana. Siin on mäed ja mäed ja mäed, nii kaugele kui silm ulatub. Ja meri. Ja metsad ka, mis sest, et teistsugused kui Eestis. Tuhandeaastased jändrikud puud. Aga huvitav, kas siis kui oleksin sündinud mõnes suurlinnas ja poleks sealt kunagi välja saanud, kas siis oleksin ka üks neist, kelle elu keerleb ainult karjääri ümber, sest muid variante, muud pointi lihtsalt pole?
Eriti hipina tunnen end siis, kui näen, et inimesed töö ja karjääri nimel oma tervise kaalule panevad, läbi põlevad. Ja alati mõtlen, kas mina olen praaktooode, et ei oska edukust prioriteediks panna (ja sellepärast olengi vaene nagu rott) või on inimkond kuidagi väga valel suunal. Nagu highway to hell. Kiire-kiire-kiire, aga kas see on seda lõpuks väärt? Isegi see AI-tüüp seal intervjuus ütles, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et laste ja naisega rohkem aega koos ei veetnud (ta on 77).
Ei tegelikult olen ma ikkagi niivõrd inimene, et praegune maailm on ju ka täitsa äge ja elatav, eriti kui ei peaks raha pärast põdema. Tsivilisatsioon on äge. Kes oleks tuhat aastat tagasi ette kujutanud, et saab lennukiga kuhu iganes lennata ja imelisi kohti külastada. Ja nii mõnus on mõnikord kohvikus kohvi või veini rüübata ja sõpradega tsitt-tsättida. Ja läbi mingi õhukese plastikvidina tuhandete kilomeetrite kaugusele rääkida. Kuigi ma eelistaksin ikkagi elada sellises maailmas, kus ei peaks muretsema AI ohtude pärast või tuumakatastroofi kartuses (p.s. ainuke turvaline koht pidi Annie Jacobseni sõnul olema Uus Meremaa). Ja sellises maailmas, kus oleks vähem sotsiaalmeediat ja rohkem päriselu. Ja andke vana Windows XP ka tagasi, eh? 2000ndate algus oli päris ok aeg veel, eks?
Graham Hancock käis ühes intervjuus välja, et maailm oleks parem paik, kui ei oleks maailmavalitsejaid ja poliitikuid. Sest tegelikult on inimesed igas riigis ja kultuuris ja usus toredad, sõbralikud, inimlikud. Ja ehk oleme juba niipalju arenenud liik, et saaksime ilma sõdade ja salateenistuste ja vastandumisteta hakkama. Täitsa põnev mõte, onju, mis sest et utoopia.
Ja mu lemmik-seeneteadlaselt Paul Stamets’ilt kuulsin mõtet, et iga poliitik peaks kohustuslikus korras korraliku seenetripi tegema. Ja peale seda ta ei tahakski enam sinna latva ronida, sest ei vajaks seda võimu ja raha, või siis läheks juba heade eesmärkudega, et aidata ja maailma paremaks muuta.
Veel ütles Paul Stamets, et peame AI-le õpetama, kui tähtis ja inimlik on teha väikseid heategusid – et enamus meist saab välja tuua mõne ootamatu heateo täitsa võõralt inimeselt, mis on elumuutev olnud, mis on mõnikord lausa elu päästnud, või siis vähemalt seda kõvasti mõjutanud. Heategu, tähelepanek, kasvõi mõni lause või soovitus, mis on nii õigel hetkel tulnud. Ja kui keegi on meil aidanud keset maanteed autokummi ära vahetada, läheme järgmine kord ise ka mõnele teisele hädasolijale appi. Selline headuse-efekt noh. Et kui AI praegu noorena seda mõistaks ja hea kasvatuse saaks, siis ehk oleks lootust? (A la nagu koerakutsikas – kui ei taha et murdjaks kasvab, tuleb hästi kasvatada ja treenida)
Kuigi heategudega seoses pean tõdema, et nii palju skämmi on tänapäeval, et kui oled mõned korrad põletada saanud, siis ei tahagi enam väga riskida…
Aga tahtsin positiivsel noodil lõpetada – täitsa võimalik, et mu lemmikraamatuseerial ilmub lõpuks kauaoodatud kolmas osa. Nimelt on minust veel fännimad fännid selle kirjaniku ühel kinnisel, tõlkijatele mõeldud saidil silma peal hoidnud ja seal on ühtäkki väga palju liiklust tekkinud – just nagu siis, kui tal eelmine raamat ilmuma hakkas. Juuhuuu, pöidlad pihku igatahes 🙂
Käisime hiljuti ühes külakeses flamencokontserdil ja see on nii ideaalne näide hispaania suvedest ja sellest, et suviti ollakse siin öise eluviisiga. Kontsert algas kell 11 õhtul ja viimane esineja lõpetas alles napilt enne nelja hommikul. Ja kuna see viimane laulja on üsna tuntud, siis jäid kõik ikka lõpuni kah. Igas vanuses, nii lapsed kui pensionärid. Aga pigem oli publik ülekaalukalt vanem generatsioon, sest külapidu ikkagi. Ja ei mingit öörahu ka neile, kes ei tulnud, sest pidu toimus õues ja helitehnika oli nii võimas, et ikka üle terve küla ja mägede kajas.
Ja hinnad sellistel külapidudel, ehhh! Õlu oli 1 eur, tinto de verano 2 eur. Võileib 1 eur, sašlõkivarras 2.50 jne.
Aaah, ja kontserdi (ehk öö) jooksul nägin kolme meteoriiti!!! Juuli alguses, uskumatu, eks! 4ndal juulil täpsemalt. Kas need võisid olla veel mõned hilised tauriidid? (noid peaks vist juunis olema näha, aga ega ma kindel ka pole, kiire guugeldamine ei andnud miskit)
Esimesena esines Artjomi kunagine kitarriõpetaja ühe lauljaga (ok laulja, aga siiski mitte imeline, aga kitarriõpetaja küll ülihea tehnikaga), teisena üks päris hea võimsa häälega laulja koos ok kitarristiga, kolmandana oli parim kitarrist, keda ma oma elus siiani vist laivis olen kuulnud (ja ega lauljal ka viga ei olnud) ja neljandana oli ülihea laulja koos üle-eelmise kitarristiga.
Kella viieks hommikul jõudsime koju 😅 Ma siin suvisel ajal olen harjunud umbes kahe-kolme paiku magama minema, aga viis on mu jaoks ka ikka liig mis liig! Ei ole veel piisavalt hispaanlane…
P.S. Hispaanlaseks kasvamise teemal: aitäh kõigile 711 inimesele, kes eelmisel aastal raamatukogudest “Minu Hispaania” laenutasid! Nii tore on näha, et siiamaani teda kätte haaratakse ja alati on tore, kui ta kedagi kuidagi puudutab ja oma lugemismuljeid ka jagatakse.
Kuigi nii veider on mõelda, KUI palju on nende vahepealsete aastatega juba elu ja Hispaania muutunud. (Ja mina ka muidugi!) Raamat viib tagasi aastatesse 2013 – 2020. Oh neid ammuseid aegu! Praegu saaks ilmselgelt juba täiesti teistsuguse raamatu. Elu muutub iga aastaga üha kiiremini, mille tundub.
Aga õhtutest ja öödest rääkisin ju! Mu raamatu- ja seriaalijärjekord aina kasvab, sest õhtud lähevad kõik hoopis õueskondamise peale ära. Ja koguaeg toimub midagi ka, kontserdid, üritused, festivalid. Ja mere ääres või mäe otsas ka ju tahaks käia. Ja nii ta lähebki. Kusjuures eile öösel nägin jälle ühte meteoriiti! Isegi täiskuuga oli nii selgelt näha.
P.S. Kas teadsite, et kuu on võibolla seest õõnes? (no ühe teooria kohaselt) Kui seda kuulsin, tuli kohe lapsepõlve üks lemmikraamatutest “Totu kuul” meelde.
Üldse olen siin töö kõrvale igasuguseid põnevaid teooriaid kuulanud, näiteks, et Atlantis asus hoopis Aafrikas (praeguse Mauritaania aladel). Kellele ei meeldiks lahendamata müsteeriumid, eh? Oleks ise veel noor ja tegus, asuks kohe lahendama neid, võtaks labida selga ja suuna Aafrika poole 😍
Aga kuna enam noor ja tegus pole, siis selle asemel vähemalt väikesed Málaga-õhtuseiklused…
Sellised õhtudJa sellised õhtudJa sellised õhtudJa sellised õhtud
Õhtuti/öösiti tuleb läbi magamistoa akna nii imeliselt head suveöölõhna. Ja mõtlen, et millest see koosneb? Sest suvi on siin mitte roheline, vaid juba päris krõbepruun. Akna taga kasvab üks mänd, see on roheline. Aga ülejäänud “heinamaa” ja kaljuserv selle taga on pruunid ja kuivanud. Mis seal ometi õitseb? Tegelikult kui täpsemalt vaadata, on mingeid valgeid ja kollakaid õisi ka näha, igasugused ohakalised ja muud teravad-torkivad ja krõbedamaga harjunud taimed. Aga igalpool terrassidel ja parkides jne õitseb igasuguseid eksootilisi põõsaid, küllap rändavad needki lõhnad mu aknani.
Igasugused öised siristajad ja kilgid ja tsikaadid jne on ka platsis. Mõnus on. Ma olen üks neist veidrikest, kellele hispaania suvi ka hullult meeldib, mitte ainult kevad ja sügis. See kuumus ja soojad ööd/õhtud. Kuigi jah, mis viga siin rannikul suvesid armastada, siin on nad kõvasti mahedamad kui sisemaal. Juba pool tundi sisemaale sõites on 5°C juures. Aga meil hoiab meri ikka sellist ühtlasemat temperatuuri. Kui mujal lõuna-Hispaanias on praegu kuumalaine ja 35-40 kraadi, siis meil näitab termomeeter hetkel kõigest 30. Mõnel õhtupoolikul võib mere ääres istudes täitsa jahe hakata!
Kusjuures jaanipäeval sadas sel aastal ka meil vihma! Hästi natuke, mõned piisad päikeseloojangu paiku, eemal mägedes müristas ja lõi välku ka. Aga soe oli ja noche de san juan sellest tähistamata ei jäänud, vihapiisad andsid hoopis määdžikut juurde.
Rääkisin jaanipäeval ühele sõbrale, et Eestis on traditsioon, et jaanipäeval alati sajab. Ja kohe tšekkisime järgi, et jep, nii ongi.
Hispaanias tähistatakse jaanipäeva kõige rohkem rannikul – tehakse lõkkeid, põletatakse Jua’sid. Samamoodi nagu Eestiski, hüpatakse üle lõkke. Ja kirjutatakse paberile kas soov või just vastupidi, midagi, millest tahaks lahti saada, ja visatakse lõkkesse. Ja südaööl minnakse ujuma. Sellised puhastavad tule- ja veerituaalid. Kahjuks ei ole Malagas linnarannas viimastel aastatel lõkke tegemine enam lubatud, välja arvatud linna enda ametlikud lõkked. Aga tegime ikkagi kiiresti väikese lõkke, nii et kõik rituaalid said kenasti tehtud.
Jaanipäev oli viimane koolipäev (kuigi mu omad panid viimased kaks päeva poppi, sest reedel oli koolilõpupidu juba ära ja mis seal enam ikka). Kõik on oma tunnistusega rahul. Danil on megahea aasta olnud, tal on super klassijuhataja ja teiste õpetajatega ka hea klapp. Ja tänu autismidiagnoosile sai ta sel aastal koolis üks-ühele asju ja teraapiat lisaks + kõige rohkem oli tal eelmistel aastatel puudu mõistmisest ja nüüd sai ta seda ka, st hukkamõistu asemel mõistmist. Kõik õpetajad täiega kiitsid, kui tubli ta on ja kui palju selle aastaga avanenud ja edasi jõudnud. Eelmise klassijuhatajaga oli ta suht oma kookonis. Nii et kokkuvõttes oli nii tema kui meie jaoks see kooliaasta stressitaseme mõttes täiesti chill ja seda oli totaalselt vaja.
Aleksandri kooliaastast seevastu saab igasuguseid põnevaid lugusid rääkida. Pooled poisid ta klassis on täiesti kasvatamatud/allumatud ja lisaks pidevale lärmile (klassis) oli ülepäeva igasugused draamad neil seal. Aleksandr õnneks jäeti enamasti rahule, sest esiteks nad teavad, et ta kitub ära, ja teiseks tal youtuberi-kuulsus ka koolis. Umbes neli korda vist aasta jooksul kirjutasin klassijuhatajale, sest keegi kiusas. Ühel korral ühele lapsevanemale ka. Aga kaks poissi ja nende vanemad nt käivad omavahel mingite intsidentide pärast lausa kohut. Ja paar poissi on andunud natsid ka. Järgmisel õppeaastal segatakse kahe paralleelklassi lapsed paremini ära, sest sel aastal sattusid kõik marakratid kokku ühte ja teine klass oli mõnus rahulik paradiis olnud (kaks Aleksandri sõpra olid seal paralleelis). Loodetavasti jääb mõni hullematest marakrattidest istuma või midagi… Või vahetab kooli. Meie ise ei tahtnud kooli vahetada, sest Aleksandri kolm parimat sõpra seal. Ja selles vanuses on sõbrad juba täiega tähtsad!
Nii et suvi, juhhei! Esialgu oleme küll ainult aktiivselt ja sotsialiseerides puhanud, aga täna lõpuks on selline kodune tšill ja ees terendab samuti pisut rahulikku kodukontoriaega.
Artjomi sünnipäeval käisime mägedes ühes väikses külakeses (Acebuchal, Frigilianast 20min “pärapõrgusse” sõita) asuvas söögikohas (parim salat, mis saanud olen, aga omg kui suur ta oli!) ja pärast veetsime õhtupooliku Nerjas.
Frigiliana mägede poolt vaadatuna Mu salat ja seenekroketid
Iga kord, kui Nerjas käin, mõtlen, et tahaks seal kauem olla. Tal on ülimõnus vaib noh ja igav seal ka ei hakka, elu keeb. Mulle tundub, et ta on rannikul üks vähestest linnadest, mis tõmbab enda kanti inimesi, kes on tulnud just hispaania kultuuri pärast. Ja kohe kõrval on imekaunis Frigiliana. Igatahes kui me ei elaks Malagas, oleks Nerja järjekorras järgmine valik. Ja kolmandal kohal siis Tarifa ja Cadizi kant, kuigi seal oleks pigem pensionipõlves mõnus elada.
Järgmisel päeval oli töö pärast Manilvasse vaja minna, nii et pakkisime lapsed kaasa ja läksime sealsesse rooma-aegsesse looduslikku spaasse väävlivanne võtma. Legendi kohaselt käis Julius Caesar seal oma sõjameestega ravivetel ja koht ongi tema järgi ka nime saanud (baños de Hedionda de Casares). Kui seal lastele seda ajalugu rääkisin (nad käisid essat korda), oli endal ka heureka-moment, sest kes siis ilusat Casarese pueblot ei teaks, aga ma polnud kunagi mõelnud, kust see nimi tuleb 😄
N.B. Infoks veel, et suveperioodil peab baños de Hedionda külastamiseks netis omale koha broneerima ja auto peab jätma u 10min kaugusele parklasse.
Aga ongi juba õhtu käes ja vaja nüüd väike jalutuskäik ka teha! Ideaalsuvegraafik tulebki ilmselt: töised hommikupoolikud toas + mõnusad sumedad õhtud õues.
Siis kui püüad netis aru saada mis päris ja mis fake
Blogimaailmas oli arutelu all AI ja mida ta siis ikkagi meist, kasutajatest teab ja kõrva taha pannud on. Ma kasutan teda tegelikult ülivähe. Mõne nädala tagant vast midagi sipsti uurin, viimasel ajal rohkem laste kooli kui enda jaoks. ChatGPT’lt siis täpsemalt, kasutaja tegin juba kohe siis, kui ta välja tuli. Aga isegi kui vähe kasutan, olen endast talle ikkagi mingi hetk üht-teist rääkinud, nt selle eksperimendi käigus, kui tahtsin näha, kuidas ta psühholoogina hakkama saaks. Päris ok eksperiment oli, sain temalt isegi uusi ideid, mida uurida/lugeda/kuulata.
Miks ma teda vähe kasutan – sest koguaeg on see “usalda, aga kontrolli” asi. Ta teeb nii palju vigu, isegi lihtlabases matemaatikas nt ükskord tegi. Ma nüüd puusalt panen, aga mu meelest mingi 10% või rohkemgi on lihtsalt mingi valeinfo. Ma tunnen kindlasti, et ta pole veel ligilähedalegi superaju, vaid alles õpilane, keda peab pidevalt parandama. Ja ta valetab nii ausate silmade ja sirge seljaga! Mulle valetajad kohe absull ei istu, öelgu siis parem kohe, et ei tea vastust…
Näiteks küsis Artjom oma chat-gpt käest ükskord, et kes on Marju Gellert. Ja sai vastuseks mingi totaalse umbluu. Lihtsalt mõtles ise välja midagi ja jutustas ausa näoga. Lähen kohe uurin, kas Artjomil see alles veel, mingi pool aastat tagasi oli, kui samamoodi tahtsime nalja pärast teada, et kas ja mida ta meist jooksvalt koguaeg kõrva taha paneb.
Nunnu, eks! Kusjuures, sellist raamatut (“kohal ja kaugel”) üleüldse ei eksisteerigi. Kui just chat gpt pole tulevikus reisinud ja kunagi keegi kirjutab selle 🤣 Kuigi, peab ilmuma aastal 2015… Mingis paralleelunuversumis? Pluss, ma tean 100% kindlusega, et ühtegi nimekaimu mul maailmas ei eksisteeri, kindlasti pole ka 10. dets 1952 ühtegi marjugellertit sündinud. Nii et selline huvitav (ja samas väga detailne!) umbluu tuli tal, kuigi pika torkimise peale jõudis lõpuks õige infoni kah. Ja siis proovis ise juttu sujuvalt mujale suunata, et mis see perekonnanimi ungari keeles tähendab 😅
Aga nüüd ikkagi vastus sellele küsimusele, et mida ta mu kohta (praegu) teab. Päris palju teadis, st mu isiksusetüüpi ja tööd jne. Täitsa adekvaatse kokkuvõtte tegi. Aga no ma olin talle kui “psühholoogile” need tookord ise andnud vestluse käigus. Sellist põnevat ridadevahelt infot polnud ta kokku pannud. Ja vastuseks, et mis ta minust arvab, ütles:
Sa tundud tundlik, mõtlik ja loominguline inimene, kellel on tugev sisemine maailm. Sa hindad autentsust ja kvaliteeti, mitte pelgalt “müra” või pealiskaudset edu. Samas võivad su kõrged sisemised standardid ja tundlikkus vahel takistada tegutsemist või tekitada kahtlusi, eriti müügitöös või äriga alustamisel.
Mis pole vast vale, aga väga ümmargune jutt. Ses mõttes puhtalt nende väheste asjade põhjal, mis olen talle ise andnud, a la kui isiksusetüüpidest jne rääkisime. Ma arvan, et isegi iga mu pikaaegsem blogilugeja teab must palju rohkem.
Samas kui ma küsin tema käest nimeliselt enda kohta, siis nüüd otsis ta ikkagi päris palju infot netist kokku, ei mõelnud ise välja nagu tookord Artjomil. Samas ikkagi on kohati puudulik see info, ise guugeldades leiaks kümne mintsaga ka rohkem. Blogist ei tea ta midagi (kuigi see ju netis avalikult üleval), teisest raamatust ka mitte (kuigi see ka goodreadsis ja raamatupoodides jne kenasti olemas). Fotoalane info ka mingi vana teismepõlvest. Lapse nimi on veaga jne. Nii et ma ei tea, ei suuda keegi mind AI-usku pöörata. Ei mõista ma ei seda fenomeni, et teda paaniliselt kardetakse, ega ka seda, kui temasse armunud ollakse või parimaks sõbraks peetakse.
Lisaks on ai-ga seoses nii tüütu, et nüüd on terve nett mingit vale täis, genereeritakse võltspilte ja videosid jne, nii et ma ei usu enam enamus asju, mida näen. Vanasti pidi vähemalt vaeva nägema, et mingi võltsasi üles panna, nüüd genereeritakse ühe klikiga. AI tehtud “kunstist” on ka nii üleküllastus. Ja ai-genereerirud huumor pole ka mu meelest kuskiltostsast naljakas, nii palju kui olen näinud tema nalju siin-seal jagatavat. Kõige hullem on, et kardetavasti hakkab varsti nagu vändrast saelaudu tulema mingeid ai-skriptiga filme ja kõik läheb veelgi üleülbalisemaks.
Aga kõrvalepõikena – eelmisel suvel sattusin Brandon Sandersoni taevasselennu-sarja lugema ja sealne AI nimega M-bot oli täiega nunnu tegelane. Nimetasin oma sünnakingiks saadud robottolmuimeja ka M-bot’iks 😆
Ma vist ei olegi kõigist elukatest me kodus rääkinud. Screetcheritest näiteks. Ei ole maininud ju? Või juba kirjutasin kusagil?
See oli umbes mõned kuud tagasi vist, kui hakkasime aeg-ajalt kodus mingit veidrat heli kuulma. Nagu kohe täitsa toast, või siis loogilisem oleks, et akna tagant? Või seina vahelt… keegi nagu kriiskaks vahepeal. Järjest tihedamini oli seda heli kuulda, eriti varahommikuti. Ja õhtupoolikuti. Ja lõpuks kriisati juba nagu päev läbi. Heli tuli köögist. Jõudsin juba külmkapi kaela ajada, aga lõpuks tegin kindlaks, et ta tuleks justkui kusagilt köögikapi alt. Seal on üks ventilatsioonirest. Mõtlesin, et ehk keegi (mõni lind) kriiskab katusel ja läbi ventilatsioonišahtide kostub nii hästi tuppa. Aga kui Dani endoskoobiga asja lähemalt uurisin, sain aru, et tõesti siinsamas seina sees. Põhimõtteliselt kui nõusid pesen, siis vähem kui meetri kaugusel mu varvastest elavad…. nooooh, mis arvad, kes?
Õige vastus on – piiritajad.
Piiritajad on tegelikult ju sellised linnud, keda naljalt paigal ei näe. Pidevalt on lennus, ei vadista kusagil traadi peal laulda nagu pääsukesed. Pidavat isegi magama lennu pealt. Muneda ega pesal poegi haududa nad siiski lennu pealt ei oska, nii et nad olid seina sisse, ventilatsioonirestide vahele otsustanud pesitsema tulla. Harjusime täitsa ära selle pideva kriiskamisega (suht kõrvulukustav, kui niimoodi meetrikese kauguselt, neil seda võimsust jagub häälel). Nüüd viimastel nädalatel on mitte ainult kriiskamine, vaid tibu-sädistamine ka, nii et perelaienemine oli vist edukas ja küllap lendavad varsti pesast välja.
Kusjuures nii veider, et kassid ei taha üldse uurima minna. Nagu kardavad seda piiritajate kõrgesageduslikku kriiskamist, võib-olla mõtlevad, et mingid hirmsad dinosaurused on seal kapi all. Läbi akna armastavad küll linde vaadata, aga piiritajad kohe siinsamas resti taga – ei aitäh.
Lisaks piiritajatele on magamistubade-poolsete akende taga kaljuserval end mingid pistrikud sisse seadnud. Juba mitmeid kordi nägin neid patseerimas, aga palja silmaga või binokliga ei saanud aru, kes. Nüüd, kui Dani sai sünnipäevaks teleskoobi, sain läbi selle piiluda. Imekaunid tegelased. Natuke nagu hiireviu moodi, aga silma alt lähevad tumedad triibud. Väiksemad linnud hoiavad eemale, aga näiteks tuvi julges küll sama puu otsa istuma minna, kus üks neist endale parasjagu tualetti tegi.
Essad katsed telefoniga läbi teleskoobi
Nii et selline loomaaed meil. Või linnuaed.
Liivahiired elavad endiselt hästi. Hullud tegelased! Aina korraldavad ja ehitavad oma puuris elamist ümber. Iga hommik on midagi uut. Mõnikord näeb välja nagu mingi tunneliterägastik, mõnikord nagu mingi linnak. Vetsupaberirull tükeldatakse minutiga ära. Aga õnneks olid nad tõesti ühest soost, nagu poemüüja lubas ning poegi pole tulnud. Vedas!
Kutsume nende elupaika herbaariumiks, sest kuigi hispaania keeles on liivahiir tegelikult gerbil, siis loomapoodides jne nimetatakse neid eksikombel jerbo-deks (mis hääldub kui herbo) ja nii neid rahvasuus tuntaksegi. Või paremal juhul jerbo de mongolia’ks. Jerbo on tegelikult hoopis egiptuse kõrbehiire nimetus ja nood näevad veidi teistmoodi välja. Nii et kui keegi räägib jerbodest, tasub täpsustada, kas peetakse silmas mongoolia või egiptuse omi, sest need on täiesti erinevad liigid.
Umbes sellised on egiptuse omad
Kui juba loodusjuttudeks läks, siis nägin ühel päeval imekaunist tegelinskit. Või noh, Dani va teravsilm nägi, mina polekski tähele pannud. Ma eestikeelset nime ei teagi, aga hispaania keeles saltamontes narigudo (truxalis nasuta). Ta on mega hea kamuflaažiga, tõesti nagu puuoksake/leheke. Aga lennates hoopis teistsugune – sisetiivad on violetsed. Üks hästi sarnane rohutirts on veel olemas (acrida ungarica), aga neil on sisetiivad läbipaistvad.
Leidsid?Väga udune pilt sellest sekundist, mil ta lendu hüppas
Kuulsin hiljuti ühest podcastist, et tervise mõttes on ülikasulik kord päevas korraks paljajapu muru/maa peal olla, et pidada päriselt teaduslikult verelibledele hästi mõjuma (a la mikroskoobist verd vaadates on erinevus näha, vähem klompis vms). Ja mulle tuli meelde meie nädalatagune Torcalis-käik, kui ma ühel hetkel ühest järsemast kohast alla ronimiseks kingad ära võtsin, Ja täiega tundsin kohe seda maa-kontakti või mingit energiat ja selline tunne oli, et vot alles nüüd olen päriselt siin kohapeal. Kõlab täiesti hipilt ja kuigi ma natuke ju olen, siis ma päris uhhuu ka pole. Aga vot ausalt selline tunne oli. Kõndisin pärast veel mõnda aega paljajalu.
Kusjuures ma olin lapsepõlves täiega paljajalu-laps, suvel ju ikka kingi ei hakanud jalga toppima. Pinnud, mesilased, roostes naelad jne – kõike sai. Maalapse värk. Aga hakkasin mõtlema, et käin küll palju matkamas, aga ikka alati tossud või kingad jalad, et peakski vahepeal siis paljajalu ka võtma. Õnneks mere ääres saan seda paljajalu-tunnet kah. Aga mäed. Mäed on vägevad ja teistsugused. Eriti veel selline eriline ja maagiline koht nagu Torcal. Mind täiega tõmbab sinna, maikuus käisin lausa kaks korda. No Málagast kiviga visata kah. Kusjuures naljakas, et esimene kord olime grupi ornitoloogidega – nägime linde, aga mitte ülipalju. Kui ikka 20+ inimest, siis on linnud-loomad pigem peidus. Aga kui läksime omatte ja nädala sees ja õhtupoolikul, oli hoopis teine tera. Igasuguseid tiivulisi-sulelisi-karvaseid lademetes, aga inimesi ainult mõni üksik. Sellepärast ma armastan ka paindliku graafikuga tööd, et siis saab käia looduses, kui seal on rahulik. Nädalavahetustel on mõnes mõttes nagu “Calle Larios” ehk linna peatänav, kus inimesi aina voorib ja voorib. Nii et life-hack – kui otsid vaikust ja rahu, mine nädala sees 🙂
Miiaaamooore…Kivi sees kasvab
Vahepeal oli Dani sünnipäev ka – 11. Ta otsustas, et ei taha kedagi kutsuda, vaid ainult koos meiega omaette kusagile minna. Nii et kõigepealt käisime Ikeas söömas ja siis sõitsime mägedesse. Loodus on praeguseks küll juba üsna ära kuivanud, aga oleandrid õitsevad kõikjal, eriti jõesängide ääres.
Siin mõnda aega tagasi kirjutasid paljud blogijad oma keskmisest argipäevast. Hispaania kombe kohaselt oli mul mañana ja mañana, aga jõudsin nüüd lõpuks siiski ka tegudeni ja panen enda halli argipäeva samuti kirja. Nii et saate kaeda, kas elu teises riigis näeb teistsugune välja või on lõpuks ikka elementaarne ja universaalne pere-töö-kodu-sõbrad oravaratas.
Kuigi pean lisama, et sellist keskmist päeva on mul üsna raske kokku võtta, sest iga päev on oma nägu ja päevast päeva täpselt sama graafikuga rutiini on vähe. Kusjuures mulle nagu meenuks, et millalgi mõned aastad tagasi juba panin ka tolleaegse argipäeva kirja, pärast lähen piilun, kas elu on vahepeal ka muutunud või on üks-ühele sama tekst 🙂
Värvi jagub isegi halli argipäevaEi ole meie maja, aga naabruskonnasKa siinkandis üks majake
7:00 heliseb äratuskell (tegelikult alustab kass juba 10-30 min varem äratamisega, tuleb mu juukseid ja peanahka küüntega siluma ja närima või niisama kaissu nurruma ja/või padja peale kõndima. Aga ei lähe läbi tal see nipp, põõnan edasi).
Ühel lapsel hakkab kool kell 8:15, teisel kell 9:00. Seega kui üks on kooli saadetud, äratan teise ja jälle otsast alata.
Kui lapsed läinud (tavaliselt viib Artjom nad kooli, aga kui tal tööasjad, siis mina), olen ise ka juba zombi-staadiumist välja jõudnud ja teen (juhul kui olen tubli) oma hommikuharjutusi (viis tiibetlast), koristan veidi kööki ja teen endale võileiva ja uue kohvi. Second breakfast, nagu kääbikutel… Lihtsalt varahommikul laste kõrvalt ei olnud aega rahulikult/korralikult, heal juhul oli kohv + komm või küpsis. Ja istun arvuti taha tööasjadega tegelema: pilte töötlema või mõnikord ka muid jooksvaid asju, a la klientidele arveid tegema hoopis. Keskmiselt on kuus 10-20 fotoshooti, oleneb kuust ja mis sorti shoodid on. Ilmselgelt on töötlemise mõttes ja ajakulus suht suur vahe, kas on pulm või lihtne pereshoot.
Kui on selline päev, et Artjomil ühtegi fotoshooti ei ole, töötleb ta ise ja mina tegelen nt kodulehe või kuulutustega või vastan e-mailidele vms. Ma olen juba sada korda kirjutanud, et fotograafia on räme multitasking, ei ole, et klõps klõps ja kerge töötlus ja punkt. Nii et sedasi kahekesi meeskonnatööd tehes on realistlikum asjad joone peal hoida.
Lisaks kasutan seda pilditöötlemisest vaba aega igasuguste kõrvalprojektidega tegelemiseks: ma ei ole küll mingi itimees, aga olude sunnil olen mõned kodulehed valmis nokitsenud ja haldan neid nii hästi kui oskan ja jõuan ja aega saan. Panen nad siia kirja ka, kel igav ja viitsimist, võib mulle vabalt tagasisidet jätta, et mis silma riivab või mida paremini saaks. Sest no ma pole üldse mingi tech-inimene.
Puhka Malagas: natuke infot Málaga kohta ja tähtsamad vaatamisväärsused ja siitkaudu saab eestikeelseid giidituure ka, nii väiksele kambale kui suurtele gruppidele ja firmadele. Malaga linnatuurid või pikemad Andaluusia ringreisid. Mul on siin lehel veel omajagu tühje lehti, pole olnud aega tegeleda, mis sest, et leht ise on juba üle seitsme aasta vana. Kõrvalprojekt nagu ta on. Tõesti max 1x kuus leian paar tundi sellega tegelemiseks.
Artemio Fotos: Artjomi (või noh, meie) fotoleht. Kusjuures, üks teine hispaania fotograaf rääkis kunagi Artjomile, kuidas ta oli oma mentori käest sugeda saanud, et oma kodulehe ega instaga ei tegele, et näe, siin üks (suvaline) fotograaf, kellel kõik korras (a no mis teha kui tol teisel pole Marjut käepärast võtta, kes nende igavate-tüütute asjadega tegeleks…😅)
Artemio Studios: varem oli ta peamiselt meie fotostuudio koduleht, aga tasapisi teen teda ümber videoproduktsiooni leheks (mis varem oli seal lehel pigem nagu tagaplaanil). Ürituste videod, pulmavideod, kinnisvaravideod, droonivideod jne. Ka work in progress praegu, ootab koguaeg oma aega. Raske noh, kui palju poolikuid asju ja ainult üks mina. Aga noh, kui palju kliente Hispaanias ikka läbi kodulehtede tuleb, 1% heal juhul, kõik pigem läbi tutvuste ja otsekontaktide.
Hispaania Maitse: tõstsin millalgi aastake tagasi kodulehe google sitest wordpressi ümber ja praegu on paras tohuvapohu ja mingi kala oli seal sees sellest tõstmisest, millega ma kuudeviisi kuidagi hakkama ei saanud ja andis aina 404-viga, nüüd sain tehnilise poole (vist) korda, aga kogu sisuline osa on endiselt kättevõtmise ootejärjekorras, kogu aur läks selle 404-ga kaklemise peale ära. Aga üldiselt, kui keegi tahab kohalikke lõuna-Hispaania oliive või avokaadosid või puuvilju või veini jne, siis võib vabalt mulle kirjutada, täitsa otse tootjatelt saame saata Eestisse.
Rohkem vist polegi lehti hetkel…
Nii et hommikuti siis 4-5h sellist vaikset kodukontori-nokitsemist, olenevalt millega parasjagu kõige suurem tuli takus on.
Kell 14 tuleb juba Dani koolist võtta, seda teeb emb-kumb või koos. Kui Artjom tuleb kuskilt shoodilt, siis võtab möödaminnes tema. Kui ta linnast väljas või hõivatud, võtan mina. 25 min jalutuskäik koolini ja tagasi ka sama palju. Või rohkem, kui Dani tahab mäe otsas või metsas turnida või rannas kividel käia vms. Aleksandr tuleb kas ise bussiga koju või võtab Artjom ta möödaminnes peale. Kusjuures just ükspäev jalutasin hommikul koolist koju ja mõtlesin, et juhul kui mul oleks mingi stalker, siis no edu talle, sest mul ei ole nii, et iga päev käiks sama trajektoori või oleks mingil kellaajal alati mingis samas kohas. Isegi kooli jalutan mõnikord siit, mõnikord sealt, avastan uusi radu. Un-stalkable noh 😀
Linnupuurimajad
Kodus lõunastame ja juba ongi kell neli. Edasi on üsna kuidas kunagi. Lapsed käivad nüüd üsna tihti trennis, ujumas. Ja tavaliselt on veel vaja tööd teha ja lastel õppida ja mõnikord tahaks õue või loodusesse ka veel minna enne pimedat. Või on toidupoes vaja ära käia. Ja märkamatult ongi taaskord söögiaeg käes (kuskil kell 19-20). Peale seda mängivad kõik omi mänge või vaatavad youtube videosid vms ja võib üsna kindel olla, et üks meist töötleb endiselt pilte kah. Aa, ja paar korda nädalas vaatab Dani telekat ka, talle meeldivad d-maxist saated a’la konteinerid rahaks või garaažid rahaks, või siis “alerta policia” või mingid loodussaated või dokumentaalid jne. Aga muidu meil igapäevast telekavaatamist ei olegi, ei ole harjumust ega aega ka, sest mõnel päeval on tõesti iga minut arvel ja ei jõuagi kõigi planeeritud töödega ühele poole saada. Netflixist jne vaatame mõned filmid kuus või vahel harva võtame mõne seriaali ka ette. Mina jälgin lisaks love is blindi ka, kui mõni uus hooaeg välja tuleb (mis on noh, paar korda aastas vaid). Eesti asju vaatan vahel ka jupiterist, aga üliharva. Kuna põhiline tegevus mul töötlemise kõrvale on podcaste kuulata, siis ilmselt saan sealt oma infohulga ja ajutoidu kätte, lisaks enam ei vajagi, pigem istun õues ja naudin loodust, sest sellest on alati hingel puudu, või saan hoopis mõne sõbraga kokku.
Podcastide teemal veel: kuulan suvaliselt, mida youtube ette söödab või neid, kes juba varasemast ajast follow-listis (a la Joe Rogan või Lex Fridman või hoopis Jonna Jinton või mõned autismi-youtuberid või püstijalakoomikud jne) või siis mis teema mul parasjagu “erihuvi” satub olema. Psühholoogia-alased podcaste tihtiligu nt (päris paljusid jälgin, nii ingliskeelseid kui ka hispaania omi), või kehakeele analüüse, või bookstagrammereid, aga mõnikord mõni suvaline “kollasem” teema ka, viimasel ajal kuulan jooksvalt kõike, mis Lively-Baldoni kohtuasjaga seotult uut on (annab lootust, et ehk headus võidab noh; selline Johnny Depp vs Amber Heard sarnane), või hiljuti läksin süvitsi teemasse, et kas prantsuse presidendi naine on tõesti tegelikult mees 😀 Mida igavamaid pilte ma töötlen, seda kreisimat asja kuulamiseks vaja, et suuta tundide viisi istuda ja neid pilte töödelda noh… Kinnisvarapildid vajavad raudselt midagi kollast kõrvale! Töötlemine on üldse selline hästi monotoonne (hahaa) töö, tihtilugu istungi kuus tundi jutti ekraani ees, hea kui tuleb meelde vetsuski käia. (See on see “no teen ühe pildi veel ja lähen. Ja siis jälle veel ühe, ja veel ühe. Ja paar tundi hiljem on, et ohh, saigi valmis!) Aga seoses podcastidega veel – mulle täiega meeldib erinevate vaatenurkadega inimesi kuulata, sest tänapäeval on nii tüüpiline see kõlakotta kinni jäämise efekt ja kõik sotsiaalmeedia ja youtube on ka ju selle peale üles ehitatud, et viskab ainult sama maailmapilti ja ideoloogiat, mida oled juba vaatanud. Ja lõpuks ongi sotsiaalmeediatarbija nagu kergelt ajupestud ega taju, et teised vaatenurgad ka eksisteerivad. Nii et ma näen ekstra vaeva, et kuulata igasuguseid, nii ühe kui teise poole asju, isegi kui ma ei nõustu, aga lihtsalt et kuulda argumente ja mõnikord muudangi mingi asja osas oma arvamust ka. Paaril juhul olen küll mõne podcasti jälgimisest maha võtnud, sest tunnen, et ei taha neile oma “klikki” anda, sest ollakse mingites ütlemistes ikkagi üle piiri või liiga äärmuslik 😀
Kui kellelgi on mõni eriti köitev-põnev podcast/jäneseurg soovitada, olen suur kõrv, mõnikord kohe üldse ei tea, mida taustaks panna (ja siis panen lihtsalt mussi lõpuks).
Mõnikord filmivad poisid õhtupoolikul Aleksandri youtube jaoks uue video materjale ja mina loen hoopis rahulikult blogisid. Või mõnikord mõnda raamatut (igakuised raamatuklubi kohtumised on selles mõttes head motivaatorid).
Kella üheksast hakkan oma magamamineku- ja hambapesujutuga pihta ja kui hästi läheb, on lapsed 22ks voodites. Mõni jääb kiiremini magama, mõnel teisel läheb tunnike. Nii et kuskil 23 paiku saan lõpuks ise ka põhku pugeda, Tolmu tuleb kaissu nurruma ja paar hetke hiljem ongi taaskord hommik. Vähemalt tund uneaega jääb alati puudu!
Aga kahe nädala pärast algab lastel koolivaheaeg, nii et kogu see eelnev hall argipäev saab varsti suht pea peale pööratud. Hispaania suvi tähendab ju, et elu (päev) algab alles õhtul.
Pluss jäin praegu mõtlema, et küll on ikka veider, et kuidagi automaatne harjumus on enne suve mõelda, et mida kõike nüüd “puhkuse” ajal ära jõuab teha. Kus käia ja mis raamatud kõik lõpuks loetud saavad ja mis filmid vaadatud jne. Aga tegelikult on ju tööd (loodetavasti!) sama palju ja kuigi ei pea lapsi kooli viima-tooma, peab nendega sellevõrra rohkem tegelema ja tähelepanu andma. Ja kodukontor pole enam nii rahulik ja vaikne, rääkimata sellest, et enda jaoks üldse mõnd üksiolekuhetke saaks. Nii et ma ei tea, miks alati enne suve see suur puhkuse-elevus hinges on. Aga vähemalt ei pea vara ärkama! Nii et kaks nädalat veel ja vampiiristume ära 😀
Kuidas te oma sünnipäevi peate? Ma olen viimased umbes viis aastat peo tegemise asemel hoopis linnast ära põgenenud, kusagile väiksele reisile või matkale nt. Vist sai mingi hetk kopp ette sellest, et aina korista ja kokka ja pärast jälle korista ja pese nõusid ja nagu ei saagi päeva nautida, selline orav rattas on pigem olla. Isegi kui ei ole mingit ülisuurt tähistamist plaanis, vaid oma lähima kambaga, siis ikkagi läheb ju üksjagu võhma. Ja päris suurelt olengi vaid mõned korrad elus sünnade tähistamise ette võtnud – kõige suurem pidu oli vist 17nda sünnipäeva puhul, kruusaaugus tantsupidu. Selles vanuses ideaalne! 25 oli vist ka selline korralikum suurem “läbu”. Ja ühel aastal tehti mulle hoopis üllatuspidu. 27?
Igatahes on sünnipäevadega mul alati see, et kui ta on lähenemas, siis kohe üldse ei viitsi mõelda ja tegeleda, aga pärast kui läbi, siis on ikkagi hea teda meenutada, ükstapuha, oli ta siis seikluslikus või seltskondlikus vormis.
Sel aastal mõtlesin esialgu, et võiks mandri-Hispaania kõrgeimat tippu vallutama minna. Aga seal on mai keskel ikkagi liiga külm, parem oleks pigem juunis minna. Siis oli veel üks äge koht, kuhu unistasin minna, aga see on praegu külastajatele suletud, sest mingid hooldustööd. Istusime siis Artjomiga maha ja mõlesime igasuguseid variante, nt et mingi majake kuskil maakohas oleks ju tore. Ja kuna Artjom pidi ühte fincat (puhkekodu/maamaja või eesti mõistes pigem villa) minema pildistama, sai ta omanikuga kokkuleppele, et teevad vahetust – pildid ja videod nädalavahetuse vastu seal. Ja kuna maja oli päris äge ja suur, siis mõtlesime, et mis me ikka seda ilu omale hoiame ja nii ta läks 😀 ja o orav-rattas tunnet seekord ei tekkinudki, sest kõik olid täiega abikäed 🙂
Pilte muidugi läks mul pigem meelest teha, mõned üksikud siit-sealt:
Asukoht oli umbes poole tunni kaugusel Málagast, Villanueva del Rosario ja Antequera vahel keset loodust: mäed, põllud, talud. Majast paistis Peña de los enamorados tagumine külg (eelmisel päikeseloojangupildil näha). Ülimalt kaunis kant igatahes!
Esimesel õhtul oli meil tegelikult hoopis väike eestlaste eurovisioonivaatamispidu. Või noh, eestlaste pluss ühe rumeenlase, kes on vähemalt sama suur või suuremgi Tommy Cashi fänn. Juuhuu, kolmas koht! Ise ennustasin meile viiendat, aga selle sai hoopis mu teine lemmik Itaalia.
Aga sünnipäevahommikut alustasin ma hoopis sellega, et piserdasin omale mõnusa joa lõhnaõli otse silma. Nagu reaalselt, kohe üleöö annab vananemine tunda!? Ja öösel enne seda maadlesime ühe üsna volüümika ämblikuga, kes oli end voodisse Artjomi kõrvale sättinud ja kelle pidin sealt “välja peksma”. St kõigepealt kiljatasin ja seejärel proovisime lastega ta tassi alla saada. Artjom ei lasknud end meie saginast segada ja nohises edasi magada. Igatahes võib kaks korda arvata, kas ma peale seda adrenaliinihulka sain pärast kiirelt sõbra silmale või mitte 😀
Aga õnneks läks ülejäänud sünnipäev lõbusamalt 🙂 Hommikukohvi kõrvale vaatasime terrassil istudes hoovis askeldavat jänest (krunt on suur ja seal kaugemal ringi konnates nägime juba päev varem põõsaste vahel mingeid urge ja käike ja auke. Hakkasin juba arvama, et jänku tahab mind sünnipäeva puhul lahkelt imedemaale kutsuda, aga kui õue läksin, oli ta juba peitu pugenud. Aga tegelikult oli kogu see koht nagunii üks imedemaa 🙂
Välja arvatud kärbsed – neid oli mustmiljon ja nemad küll imelised ei olnud. Ületee-talus on kitsefarm ja küllap sealt nad kõik kohale lendasidki (Värske linnarahvas, jaole- jaole!)
Hommikul piilusime kõige entusiastlikumatega kiirelt ümbruskonna vaatamisväärsusi ka. Janukustutajaks krabasime külmkapist “Agua de Valencia” (tõlkes Valencia vesi). Väga mõnus värskendav jook! Pärast guugeldasin retsepti – lisaks apelsinimahlale sisaldab ta džinni, cavat ja viina…
Vot selline sünnipäevake seekord. Aa, ja kõige ilusam kompliment tuli Mari tütrelt: ta arvas, et ma sain kolmkümmendmidagi. Juuhuu, aitäh! Vihjeks, et õige vanuse vastust teab pöidlaküüdi reisijuht galaktikas (mida oleks mul selle puhul täitsa kohane sel aastal ju üle lugeda…).
Leidsin ühelt väravalt oma initsiaalid
Aga mul on kõik muud asjad ka ju rääkimata! Terve mai on üks parajalt seiklusrikas kuu olnud. Esiteks käisin ühe sõbraga Madriidis Aurora kontserdil ja ühlasi ka paar päeva niisama Madriidi avastamas. Kõige suurem elamus mu jaoks oli vist Madriidi botaanikaaed, sest noh, sirelid õitsesid, hobukastanid õitsesid, pojengid õitsesid, metsmaasikad punasid jne. Madriid on ikka niipalju põhja pool, et botaanikaaias kasvab palju selliseid põhjamaiseid taimi, mida Málagas ei näe.
Teine üllatus-elamus oli möödaminnes täiesti juhuslikult avastatud näitus, mis oli nii-nii minu masti. Roberto Fabelo Grafomaania. Üliäge, et sinna sattusime, väga nautisin! Ja tasuta, hehh! Sealt sattusime edasi (taaskord täesti juhuslikult, teiste inimeste sabas) ühele mustkunstietendusele. Mu elu esimene! Päris osavad tüübid olid. Määdžik!
Aga Frida Kahlo experience, mida põnevusega ootasin, valmistas hoopis pettumuse. Kallis ja põlveotsas kokkunikerdatud, kusagil restorani keldris 45 minutit kahtlase väärtusega spektaaklit. Noorem rahvas ütleks cringe. A no ju mul olid liiga suured ootused ka. Aga ikkagi selline skämmi-piirimail asi mu meelest ja kuulsa nime omale papi kokku kühveldamiseks ärakasutamine.
Alice imedemaal näitus seevastu oli tore. Ja PÄRIS muuseumis ja professionaalselt tehtud. Tekkis kohe soov raamatud ka uuesti üle lugeda. Skoorisin pärast kasutatult 8 euriga sellise komplekti:
Kontsert oli ka mõnus. Aurora fännid annavad lootust, et äkki polegi noorus päris hukas 😀 No selline tuntavalt headust täis vaib noh ja kuidagi hästi teadlikud, täis ei joo, narkot ei tee.
Madriidist tagasi tulnuna käsime ühel pühapäeval ornitoloogidega Torcal de Antequeras. Püüdsime Daniga arvutada, et mitmes kord meil nüüd seal käia oli – vähemalt kümnes. Ja kuigi linnud ja linnuvaatlus on tore, siis me Daniga oleme mõlemad ikka hingelt hoopis geoloogid ja paleontoloogid. Nii et silmad olid vähemalt sama palju maas fossiile ja kivistisi otsimas, kui taevas ja põõsastes. Päris palju ammoniite nägime!
Angry Bird
Lindudega seoses – meil pesitsevad köögis ventilatsiooniluugi taga piiritajad. Alguses kriiskasid seal niisama ja me olime koguaeg hämmingus, et kes seal köögis karjub. Päris võimas hääl on neil! Siis piilusime Dani endoskoobiga selle resti taha ja nägime seal kahte piiritajat. Peale seda oli veits vähem hirmus, et köögis keegi aina kriiskab… Nüüd viimasel ajal on pesast sidistamist-sädistamist kuulda, vist on juba pojad koorunud.
Aah, ja samal ajal kui mina Madriidis olin, otsustas Artjom lastega ujulas/spordikeskuses käima hakata ja tegi mulle ka kuukaardi. Üldiselt on Hispaanias saunadega üsna kehvasti, enamus spaade ja spordikeskuste omi ei anna üldse sauna mõõtu välja. Aga sealne soome saun on 85 kraadi, mis on ju juba täitsa õige sauna mekki. Hakkab lausa palav 😀 Isegi pingid on nii kuumad, et kintsud kõrbevad. Ja aurusaun on seal samuti ülihea. Ühtlasi on kuupileti hinna sees padel (polegi ammu mänginud!) ja igasugused trennid jne. Aga minu jaoks oli ikkagi saun see põhiline argument 😀
P.S. Kes ei teadnud, siis Hispaanias alla 16-aastasi lapsi spaadesse ja saunadesse ei lubata. Aga ujulasse ja lastetrennidesse ja padelisse tohib, nii et pole hullu, tegevuseta nad seal ei ole.
Aga vaatan, et nüüd venis küll postitus vist juba liiga pikaks. Nii et järgmise korrani! Põnevatele erilistele päevadele vahelduseks ja vastukaaluks tahtsin juba ammu igavast argipäevast ka kirjutada 🙂
Mai on mu jaoks alati üks eriliselt maagiline kuu olnud… sirelid, piibelehed, kullerkupud, ja noh, sünnipäev lisab ju ka seda rõõmsat sädelust maile juurde.
Kusjuures, jäin mõtlema, et viimati nägin ja nuusutasin ma maikuiseid sirelid aastal 2014. Üle kümne aasta tagasi, heh! Aga nüüd sattusin ma just mais Madriidi botaanikaaeda ja seal õitsesid parajasti sirelid! Lillad ja valged. Täielik rõõm! Malagas nt on ka üks tilluke sirel, aga too õitseb mitu kuud varem. Ja ta on tõesti tilluke ka. Ja märtsisirelid ei ole ikkagi päris see! See oleks justkui jaanipäev aprillis või jõulud oktoobris…
Nii et seekordne mai on kuidagi eriti eriline ja äge. Ja lisaks nendele Madriidi sirelitele on mul üks teine rõõmusõnum/sünnipäevakuuüllatus veel – “Metsakivi lood” ilmus!
illustratsioonid: Kärt Merilain
Selle raamatu sünnilugu oli päris pikk teekond. Lisaks sellele, et ta oli täiesti plaaniväline “beebi” 🙂
See oli juba hea mitu aastat tagasi, kui nägin Eesti Rahvuskultuuri Fondi Härmatali fondi stipendiumi kohta infot. Kui ma ei eksi, siis viskas üks sõber selle meie jutugruppi (vaatan Sinu poole, Siret!). Ehk siis: sai esitada taotlusi saamaks stipendiumi lasteraamatule, mis tutvustab lastele eesti kultuuripärandit ja traditsioone. Ja seda nähes turgatas mulle mõte, et mis siis, kui paneks oma lapsepõlve lood kirja? Sest oh aegu! Maailm oli nii teistsugune, elu oli teistsugune, lapsepõlv oli teistsugune. Hakkasingi õhinal ja suure elevusega kohe kõiki neid seikasid ja juhtumisi ja elu-olu meenutama ja üles kirjutama. See on nii mõnus, kui vähemalt endal on põnev kirjutada ja tulevad igasugused naljakad seigad meelde, nii et ajab lausa lapse kombel itsitama. Esimesed peatükid sai hoogsalt kirja. Aga tähtaeg oli kohe-kohe ja illustratsiooni näidised pidid ka olema, nii et ära ma seda ei saatnudki, tasapisi kirjutasin juurde, kui aega sain. Ja siis järgmise aasta konkursile juba saatsingi, mis sest, et käsikiri oli endiselt poolik. Algselt oli mul kunstnikuideeks üks eesti juurtega kanada naine (Ashley Lennox) ja ta lubas lahkelt oma pildid näidiseks võtta.
Ja juuhuu, imekombel saingi üheks neljast stipendiaadist, ei julgenud tegelikult ju üldse lootagi. Täiega rõõm! Sain oma vahepeal otsad andnud läpaka asemele uue osta ja edasi kirjutada ja elu tundus täitsa lill. 🙂
Ma muidugi ei teadnud, et kõige raskem osa oli alles ees. Ei aimanud ettegi, kui raske on kirjastaja leidmine. Kuna “Minu Hispaaniaga” oli ju nii, et kirjastaja otsis autorit, mitte vastupidi, ei olnud ma kunagi varem pidanud ise kirjastajat otsima ega kujutanud ette, et see polegi mingi lihtne ülesanne. Eeldasin vist sinisilmselt, et valin aga oma lemmik-kirjastuse välja ja asi ants, võetakse rõõmuhõisetega vastu. Reaalsus oli selline, et kirjutasin ühte kohta, ootasin kuuke vastust, kirjutasin järgmisesse, jälle ootasin kuuke. Ja nii edasi. Selline veniv ja aeglane oli see teekond mul. Mõnest kohast vastati, et plaanid on juba täis, või ei ole nende stiil, või eesti autoreid ei avalda, mõnest teisest vastati, et loevad käsikirja üle ja siis otsustavad. Ja otsustati, et ei ole ikkagi see, mida otsivad. Mõnest kohast ei vastatudki. Kusjuures äraütlemine on täiega kunst, osad oskavad nii armsasti, teised ei. Mõnest kohast tuli selline positiivne ja heasõnaline ja julgustav “ei” ja sooviti edu ja usuti, et kindlasti leian kirjastuse jne, samas mõnest teisest tuligi lühike lakooniline “ei soovi”. Aga noh, parem lühike “ei” kui üldse nõelte peale vastust ootama jääda. (Samas, ma tean, et vabalt võib kiri ju spämm-folderisse ka sattuda, on täiesti reaalne)
Igatahes, nii aeglane ja tüütu protsess oli see, et vahepeal jäid mul kirjastaja otsingud vähemalt pooleks aastaks sootuks soiku. Aga siis ühel hetkel sai käsikiri valmis kirjutatud ja võtsin oma kirjastuste nimekirja uuesti ette ning panin seekord julgelt kohe mitu kirja korraga teele (sest võimalus, et mitu “jah”-vastust korraga tuleb, tundus nüüdseks täitsa ebareaalne variant). Ühest kirjastusest tuligi kohe jah-vastus. Kuna minu kanada kunstnikuvariant mu sõnumitele millegipärast enam ei vastanud, oli kirjastusel endal illustraator olemas ja ühtäkki läkski kõik suure hooga käima ja raamat saigi kuju. Selline mitte ülearu pikk suvelugemine, teades tänapäeva laste (ja täiskasvanute…) keskendusvõimet 😛 Nii et kui mõtled, et mida lapsele või väikesele sugulasele või sõbrale kooli või lasteaia lõpu puhul kinkida, siis mine piilu, kes teab, äkki meeldib 🙂 Ma ise ei jõua ära oodata, millal saaksin ka oma silmaga näha ja lehitseda!
Praegu peaks juba osades raamatupoodides ja raamatukogudes olemas olema. Kui ei ole, siis mõne päeva jooksul kindlasti jõuab! Ja kui satud lugema, ole hea ja jäta goodreadsi tagasisidet ka, oleksin ülitänulik: Metsakivi lood goodreadsis
Lisan siia lõppu veel mõned fotomeenutused kah. Ikka Metsakivilt!
seda pilti olen varem ka jaganud, ma tean!kassipojadüks kuri nõidsirelidväikevend ronimaskatuseidmöödavana padailma heinateota ei tulnud isegi õiget suvetunnetlakasmurakal
Eilse elektrikatkestusega seoses on nii palju mõtteid ja küsimusi. Esimene suur fakt on see, et ööpäev hiljem pole endiselt selle põhjust teada, no vähemalt pole välja hõigatud valitsuse poolt, et mis selle katkestuse ikkagi põhjustas. Uuritakse. Välistatakse. Uuritakse neid viit sekundit, millest kõik alguse sai. Hästi palju erinevaid teooriaid on liikvel, isegi ajakirjanduses tõe pähe, mis sest, et just alles kordas president veel üle, et põhjust endiselt ei tea. Ja et kuigi elektrilevi ja luureteenistus välistavad kindlasti küber-rünnaku, uurib valitsus ka seda varianti siiski edasi. Ärme unusta ka, et just paar päeva varem oli Chernobõli-aastapäev ja kõik vist teavad ühte suurriiki, kes selliseid tähtpäevi armastab taaslavastada…
Eile oli veel liikvel ka selline teooria (eriti portugali meedias), et põhjuseks olid erilised erakordsed atmosfääriolud Hispaanias. Mille mu lemmik-ilmamees & meteoroloog Roberto Brasero ümber lükkas – ei ole mingeid selliseid erilisi ilmastikuolusid olnud – ei temperatuuri ega rõhu mõttes, ega ka magnet-torme ega midagi.
Kuigi, vahemärkusena siia – kellel veel on viimasel nädalal pea veidralt valutanud? Ma tean päris mitut.
Lisaks on veel see kokkusattumus ka, et Hispaania läks just nädal tagasi sajaprotsendiliselt taastuvenergiale üle. Kas see saaks katkestuse põhjuseks olla?
Tehnilise rikke variant on alati tõenäoline. Asjad mõnikord lihtsalt juhtuvad või ütlevad üles. Kes see ikka tehnikat usaldab. Kuigi päris hull, kui terve Ibeeria poolsaar niimoodi korraga elektrist ilma jääb, eks, mingist lambi rikkest. Aga kõik on võimalik…
Sellised sündmused panevad alati mõtlema, kui sõltuvad me inimkonnana elektrist oleme. Küsimus, et kus olid Sina suure elktrikatkestuse ajal, on ka põnev. Palju inimesi päästeti liftidest. Paljud inimesed olid rongides ja metrooodes ja pidid sealt välja maa peale saama. Sierra Nevada suusakeskuses päästeti inimesi köisraudtee-tõstukitest alla. Selles mõttes on minu variant igav – olin kodus, tegin tööd ja sain kohe aru, et elekter ära läks, sest ekraan läks mustaks. Vaatasin korke, tundusid ok, vaatasin, et trepikojas ei lähe samuti laelamp tööle ja jäin ootama, et millal “ahvid elektri tagasi annavad”. Kodust sain kenasti välja, sest vanakooli võtmega uksed, mitte miskid moodsad koodi või piiksu või näotuvastuse või millega veel. Üleüldse oli mul muretu – ei olnud poodi vaja minna, süüa-juua oli, lastega tulime jalgsi koju. Kooli juures olid teised vanemad ka täiesti tšillid. Koju tulles nägime inimesi rahulikult baarides istumas ja õlut rüüpamas. Rahulik esmaspäev, ei mingit paanikat. Jah, telefonikõnesid ei saanud peaaegu üldse teha, internetti oli iga 10-15 min tagant telefonis vaid korraks. Aga Dani tõi oma patareidega raadiokese välja ja kuulasime sealt, et mis toimub ja mis öeldakse. Lubati 3-9 tunni jooksul elekter taastada. Maailmalõpu tunnet ei jõudnudki tekkida, sest nelja tunni pärast peale katkestuse algust oli meie linnaosas juba elekter tagasi.
Sotsiaalmeediast jäi silma, et kõige rohkem paanikas olid välismaalased, eriti ladina-ameeriklased ja ida-eurooplased, sest rohkem kogemusi selliste olukordadega ja võib-olla suurem hirm, et midagi õudsat juhtub. Osteti vett, patareisid, vetsupaberit ja saia kokku.
Kõige harjumatum oligi, et internet ja telefon ei töötanud normaalselt, vahepeal oli ok, aga siis kadus levi jälle tükiks ajaks ära. Isegi peale elektri taastumist. Emaga õnnestus kiiresti telefonikõne ära teha, aga Artjom näiteks ei saanud alguses tund aega mind kätte. Sõnumeid saatsin ja sain nii, et kirjutasin ära, aga kohale ei läinud, mingil hetkel siis kuulsin, et tuli til-til hunnik sõnumeid sisse ja läksid saadetud kah minema.
Artjom oli Benalmadenas tööl ja käis seal korra toidupoes (lõunasööki otsimas). Napilt leidis, sest saialett oli täitsa tühi. Muud letid ka. Lisaks otsustas tal telefon tund aega varasemat aega näidata Benalmadenas. Õhtul Málagas läks tal kell õigeks tagasi. Ei tea, mis veider anomaalia see veel oli?
Une-ajaks olid alles umbes pooled kodudest Hispaanias elektri tagasi saanud. Seega otsustati Andaluusia puhul, et järgmine päev on koolid avatud, aga õppetööd ei toimu. Paljud inimesed olid üldse kuskil nö ripakil – nt rongijaamades, sest rongiliiklus oli ju seiskunud. Rongijaamadesse viidi inimestele ööseks välivoodid ja toitu. Üleüldse oli pigem rahulik ja sõbralik olukord, politsei igalpool tänavatel väljas, liiklust reguleerimas, sest valgusfoorid ei töötanud, korda valvamas, sest poode ei saanud korralikult sulgeda ja signalisatsioonid ei töötanud, jne.
Vaatasin, et eesti meedias olid totaalsed clickbait-pealkirjad, et Hispaanias ja Portugalis kaos ja paanika jne. Tegelikult pigem vastupidi, hispaanlased jäid hästi rahulikuks. Neil, kel kodus elektrikatkestuse tõttu ka vett ei olnud, ostsid tõesti vett. Aga muidu istutigi oma patarei-raadiotega koos naabritega õues või baaris, või kuulati uudiseid autodes (ja laeti ühtlasi telefone). Kõige rohkem olid mures need inimesed, kes ootasid rongiliikluse taastumist, või inimesed, kes kartsid terrorirünnakut.
Aga pani kõik mõtlema küll – et kui selline asi peaks uuesti korduma, kas on kodus väike kriisivaru süüa-juua, ja kas sularaha on, ja inimesed hakkasid oma vanu patareidel toimivaid raadioid taas hindama ja ka muus elukorralduses selle pilguga vaatama, et kas elektrivabalt saaks hakkama. Kas või kas autoga saab garaažist välja või kas ettevõtete uksi ja vaateaknaid saab käsitsi sulgeda (paljudel sõltub elektrist ja käsitsi ei saagi).
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 