Meie armas Daniel sai eile juba 8-kuuseks. Uskumatu, kui positiivne naerupall võib üks laps ikka olla. Ja ta ei naerata mitte ainult meile, vaid kõigile, kes vähegi vastu viitsivad naeratada. Noh, mõningate eranditega muidugi, täna lastearsti juures nt kisas nii et maja kõikus. Aga pole ka imestada, millegipärast ootasime ukse taga poolteist tundi üle meie aja (see on isegi hispaania puhul üle mõistuse!) ja siis pole enam loomulikult tuju kaaluda-mõõta ja head nägu teha 😀 Aga enamiku ajast on elu ikkagi lill.

Selle karuga koos on ta ikka nagu Pöial-Liisi. Õhtul paneme tikutopsi sisse magama.

Lemmik lebo-poos. No oskab ju elu nautida! 😉