Veider lugu selle vanas eas kolimisega!

Kusagil põneval üritusel olles või niisama ringi jalutades/kolades taban end tihti mõttelt, et üks “asi” oleks ikka nagu õnnest puudu – nimelt need nö “minu inimesed”, kellega kogu seda toredust ja emotsiooni jagada.  Need, kes olid, jäid ju Eestisse maha ja millegipärast on nii, et siinsed tuttavad ei ole nagu “omad kalad”.

Sellepärast olengi alles nüüd Hispaanias olles enda jaoks avastanud blogid. Uskumatu, aga kodusele emale, kes elab perest-sõpradest kaugel, on sotsiaalmeedia ja blogimaastik vist tõesti ainsaks viisiks vee peal püsida ja mingilgi määral muu maailmaga suhelda. Ja huvitav, mida teevad need inimesed, kes ei ole introverdid ja omaette olelejad nagu mina? Või need, kellel ei ole fb kontot ja kes pole sattunud ka blogidesse kondama…