The end

Täitsa tavaline on, et ikka mitu korda kuus mõtlen, et aitab sellest blogi pidamisest. Ma tean, et see võrdlus pole päris õige, aga emotsioon on midagi sellist, nagu võiks tunda nt mõni laulja või pillimängija, kui esineb ja esineb, aga publik vaikib ega plaksuta; vahest isegi nii, nagu saal oleks tühi, kuigi näed, et kusagilt nurgatagant piilutakse aga istuma ei tulda. Mingi sarnane tunne. Et annad endast välja, aga tagasiside puudub. Selline suhtlusviis pole kuidagi minu teetass ikka.

Ja nii ma mõtlengi, et enda jaoks tahaksin ma ikkagi edasi kirjutada, et tulevikus oleks põnev lugeda-meenutada, aga enam mitte avalikult, vaid ainult iseenda jaoks.

Et siis, mina pakin nüüd pillid kotti. Kes külla tuleb, näeb, kuidas elame ja millega tegeleme:)

Ühesõnaga, adios või hasta la vista!

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

10 Responses to The end

  1. Anonymous says:

    äääää, mina ju käin lugemaaaas 😥

    Like

  2. Anonymous says:

    Karin st 😛

    Like

  3. Oi, ma tunnen end ka nüüd süüdi, et pole viimasel ajal kommenteerinud:( Tegelikult ma pole eriti lugema ka jõudnud siia, aga täna just tulin vaatama, et tagantjärgi ka postitusi lugeda ja nüüd kurvastad sellise otsusega. Ära kohe ikka kinni pane veel, ehk need lugejad ja kommenteerijad naasevad nüüd, kui suvi läbi. Mina vähemalt luban edaspidi tublim olla!:)

    Like

    • yavanna111 says:

      Tead, ma olen tegelikult juba nii ammu seda mõelnud, esimese blogi ajal juba, et teoorias on blogimine tore, aga reaalselt mulle ikka üldse ei sobi. Ja ei tasu üldse ennast süüdistada vähese kommenteerimise pärast 🙂 Nt ma ise, teades ju omal nahal, kui oluline on blogijatele kommenteerimine, ei oska/julge/pole aega/jne ikkagi enamus juhtudel teiste blogisid lugedes kommentaari jätta. Nii et ple hullu!

      Like

  4. Veronika Golovko says:

    Тетя Марью, не надо закрывать блог!
    Это я, Вероника!

    Like

  5. Svetlana Golovko says:

    Тётя Марью, мы тоже читаем, фотографии смотрим и радуемся за вас. Так красиво у вас там и каждый раз хочется к вам приехать и вас увидеть. А если писать не будете, мы ничего знать о вас не будем и будем переживать. Пишите, пишите, а мы постараемся отвечать, а не только хлопать в ладоши. А еще такая ведь память о детстве мальчиков остается. Ждем новых постов. Артёму и деткам привет.

    Like

  6. yavanna111 says:

    Olete ikka küll! Kuidas ma nüüd saan mitte blogida, kui kõik nii armsasti siin kirjutama ja survet avaldama hakkasid?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s