Pean nüüd eelmise postituse välja printima ja kõik oma sõnad ükshaaval ära sööma.

Sest ma ei teadnud, et nii südamesse võetakse seda blogimise lõpetamist. Mina mõtlesin lihtsalt, et ju siis kirjutan igavalt ja kes see ikka lugeda viitsib!

Ühesõnaga, proovin veel ja kui juhtub, et mul blogimise isu jälle ära läheb, siis panen hoopis Artjomi siia kirjutama! Vot tak!

Aga täna oli meil tähtis päev ja peakangelane on siin:

Nimi : Aleksandr

Vanus: 3 aastat, 1 kuu

Sündmus: I koolipäev

Ma arvasin koguaeg, et mis seal ikka, aga tegelikult on see esimest korda lapse kooli jätmine emotsionaalselt tohutult raske. Teised vanemad olid juba klassiruumist välja aetud, aga Aleksandr ei lubanud mul üldse minna, nuttis ja klammerdus sülle. Ise proovisin ka kõigest väest pisaraid tagasi hoida ja mitte mõelda, et kuidas ma küll ta niimoodi üksi võõrasse kohta jätan. Tegelikult polnud koht enam sugugi võõras, juba kolmas kord seal käia, ja lapsed olid ka juba tuttavad, alles eelmine õhtu nägime neid juhuslikult tänaval ja Aleksandr tundis kõik kohe ära ja läks ise nendega mängima. Aga ikkagi! Kuidagi õnnestus mul lõpuks välja lipsata ja klassiruum pandi selja tagant lukku. Järgmised poolteist tundi muretsemist ja siis saigi juba järgi minna 🙂

Aleksandr rääkis muidugi kõik ausalt ära, mis ja kuidas oli, et nuttis palju ja mis mänge nad mängisid ja kes mida tegi ja oli nõus homme jälle minema.

Klassis on (vist) 10 last, peale Aleksandri veel üks “ida-eurooplane,” üks araablane ja ülejäänud on kõik kohalikud. Aleksandri jaoks hakkavad koolipäevad 5-tunnised olema, aga suurem osa lapsi jääb peale seda veel sööma ja “pikapäevarühma” ka.

Aga kõik ikka teavad, et Danielil on tegelikult kaksikvend ka?