Mõtlesin, et kirjutan koolist, aga ei olegi tegelikult midagi põnevat kirjutada. Aleksandr on kooliga juba harjunud ja ütleb, et meeldib. Täna ei olnud kooliväravas nuttu ka. Hispaania keel jääb ka juba tasapisi külge. Selles osas arvasin, et alguses hakkab see lisakeel eesti ja vene keelega segunema ja sisseelamise perioodil on tõenäoliselt üks pudru ja kapsad, aga õnneks ei olegi nii. Kodus on ikka kõik vanaviisi, vahest harva Danielile midagi ütleb hisp keeles. Aga kui ise küsida, et mida ja kuidas koolis õpetaja ja lapsed räägivad, siis vuristab juba päris palju sõnu ja väljendeid ette. Esimestel päevadel ütles muidugi, et õpetaja räägib nii: “blablablablablabla” (ise naeris ka).
Nädalakesega on selged “hola, que tal” , “hola, buenos dias” ,”que pasa” jne.
Õpetaja on neil tore, saadab meile whatsapis pilte, et emad-isad ka näeksid, mida põnevat päeva jooksul tehtud on. Nt selline söögipausi pilt oli ükspäev:
Kusjuures klassi tekkis esimestel päevadel lapsi juurde ja nüüd ei olegi neid enam 10, vaid 17.
Aga mulle jõudis alles täna kohale, et minul on nüüd ka hoopis teistsugused hommikupoolikud – oleme ju Danieliga kahekesi. Kui ma kahe lapsega ei viitsinud väga kusagil ringi seigelda, a la pikemad jalutuskäigud või poeskäigud jäid ära, siis nüüd ühega tundub misiganes käik kuhuiganes kohta imelihtne.
Ja lõpetuseks üks kodune pilt ka:
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
loen alati huviga
MeeldibLiked by 1 person
🙂
MeeldibMeeldib
Tore kuulda, et Aleksander (muide, kas te teda Sassiks ei kutsu? Meil Robert on täiesti ebaoriginaalselt Robi) juba kooliga kohanemise märke ilmutab:) See annab mulle ka lootust, et Albert suudab vast ka ikka võõrast keelest hoolimata sisse elada (ta läheb esimesele proovipäevale 1. oktoobril).
Ma olen juba sellele mõelnud ja ette kujutanud, kui palju lihtsamad (nii logistiliselt kui vaimselt) saavad olema mu ennelõunad, kui toimetan ühe lapsega- ta on veel piisavalt väike, et näiteks kõhukotti panduna kasvõi kunstinäitusele (olgu öeldud, et poole aasta jooksul pole ma Dresdenis mitte ühtegi muuseumi, lossi ega muusse majja, mis seestpoolt vaatamist vääriks, julenud kahe lapsega sisse astuda) minuga seigelda:)
MeeldibMeeldib
Sassiks ei kutsu, mu venna kass on Sass 😀 Vene keeles kutsutakse Šašaks küll vahel, talle endale teeb hirmsasti nalja 🙂 Aga ise hakkas ennast millalgi Ander-iks kutsuma, nii et see on küll päris külge jäänud.
1.okt on ju kohe-kohe, päris põnev! Kas seal hakkavadki lasteaiad ja koolid alles okt? Kas hakkate ka pooleks päevaks jätma? Edu igatahes, ma usun, et talle ka kindlasti meeldib (vähemalt selle kirjelduse põhjal, mis teil kunagi lasteaia vaatamise kohta oli 😀 )
Nii et seiklused ja seiklemised alaku! 😛 😉
MeeldibMeeldib
Väga nummid pildid:-)
MeeldibLiked by 1 person
Hei-hei! Meil siin Saksamaal kogenumad emad ütlevad “ein Kind ist wie kein Kind” ehk “üks laps on nagu polekski lapsi”. Torkas kohe pähe kui lugesin,et “misiganes käik kuhuiganes kohta imelihtne”. Õnnetuseks saab sellest aru alles pärast seda kui neid lapsi rohkem kui üks on. 😀
MeeldibMeeldib
Jaa, täitsa kümnesse ütlus 😀 Aga jah, esimese lapse puhul tõesti ei kehti kahjuks 😀
MeeldibMeeldib