Ootamatud külalised

Ükskord käis Liina sõbranna Krista Malagas. Kutsusin ta külla, et joome veits veini ja ajame juttu ka. Nii juhtuski, et oktoobri esimese esmaspäeva õhtupoolikul istusime rahulikult meie elutoas, kui uksekell (või õigemini tomofon?) helises. Artjom võttis vastu ja hakkas kellegagi eesti keeles rääkima. Seejärel tahtis salapärane võõras minuga ka rääkida.

“Tere Marju, ma olen X, kas mäletad veel?” (ma igaks juhuks päris nime siia ei kirjuta 😀 kes teavad need teavad 😉 ) “Kristjani käest sain su aadressi, tulin projekti “Eestlased tagasi koju” raames, kas võin külla tulla?”

Vajutasin ukse avamise nuppu, endal süda saapasääres ja juuksed peas hetkega halliks läinud. Nimelt on härra X üks tibake peast soe inimene, keda ma tegelikult poleks sugugi tahtnud külla kutsuda, aga viisaka inimesena ei saanud ju teda ukse taha ka jätta, kes teab, äkki on vahepeal normaalseks saanud? Ja pärast muidu terve Eesti räägib, et Marju on väljamaal uhkeks läinud ja rahvuskaaslastega enam ei kõlbagi suhelda. Nii et Krista pakkus mulle rahunemiseks veini ja asusin siis väriseva südamega uksesilma juurde ootama…Minut või paar hiljem kobistaski keegi lõpuks ukse taga trepikojas . Kaks inimest lausa. Ja minu suureks rõõmuks polnud kumbki neist mister X, vaid oli hoopis Kristjani sõber Veide sõbraga. Juuhuu! Kutsusin siis ootamatud külalised rõõmuga sisse ja tutvustasin Kristale ka. Ega seda ei juhtu ju tihti, et Malagas korraga nii palju eestlasi koos on! Aga möödus vaid napp minutike, kui helises jälle uksekell. Läksin avama, ise mõtlesin, et küllap on seal mõni Veide sõber veel, kes lihtsalt trepitõusu nii kiiresti ei ei viitsinud teha. Aga olid hoopis Kristjan ja Karmen! Makes sence muidugi 🙂 Esimesed küsimused neile olid, et kuidas te siia saite ja kas ema teab üldse?! “Mkmm, ära emale ütle!” Aga jõudsin nad vaevalt sisse kutsuda, kui kõlas järgmine uksekell. Praegu, kui seda kirja panen, meenub kangesti Kääbiku esimene peatükk “Ootamatu võõruspidu” 😀 Aga läksin siis jällekord ust avama. Ise mõtlesin, et küllap siis jäid mõned veel alla suitsetama. Aga kujutate ette, kes seal olid? Ei, mitte see hull mister X 😉 Hoopis ema ja isa! Needsamad eksole, kellele ma ei tohtinud öelda, et Kristjan külla tuli 😀 On ikka kamp valetajaid! 😛 Nii et nüüd olen ma terve elu aprillinaljad ja muud tüngad kätte saanud, nii ette kui tagantjärgi ka, sest ma olen ju see tüüp, kes ise kõigile aprilli teeb, aga teised jäävad oma naljadega tavaliselt pika ninaga!

Aga teie kõik, kes mul kuu aega enne seda silmad-suud täis valetasite, oeh! 😀 Nüüd on ninad pikad ja jalad lühikesed, jah? 😉 Eriti agarad luiskajad olid ema, Liina ja Krista (kes tuli meile külla, et olla kindel et me teiste saabudes üldse kodus oleks ja nad ei peaks oma kohvritega tundide kaupa ukse taga ootama)

 

This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s