See lugu sai alguse siis, kui kuskil hispaania eestlaste fb grupis keegi oma blogi linki jagas. Mõelda vaid, keegi blogib oma elust Hispaanias – mis saab veel põnevam olla 😉 😀 Terve siinoldud aja jooksul pole mulle ühtegi sellist aktiivset blogi silma jäänud, mõned vanad aastatetagused küll, jah, aga need on ju juba läbi loetud. Uue blogi peategelasteks on üks kahe lapsega noor paar, kes jõudsid Hispaaniasse alles kevadel, Malagast sadakond kilomeetrit lääne poole Manilvasse. Saime igatahes “blogisõradeks” ja elasin nende seiklustele põnevusega kaasa.

Või sai see lugu alguse hoopis siis, kui umbes kuu tagasi kirjutas mulle selle blogi peategelane Liis, et kogu ta pere meespool on juba poolel teel Malagasse ja hakkavad nüüd siia elupaika otsima ja äkki ma viitsin nendega kokku ka saada. Ja kuidagi sujuvalt läks nii, et kutsusime nad korteriotsingute ajaks meie juurde ja vahepeal avastasin, et meie trepikotta otsitakse ka üürnike ja lõpuks jäigi seesama korter hunniku teiste seast viimasena sõelale. Omanik tegi nädalake seal veel remonti ja voila – napilt enne seda kui Liis Eestist kohale jõudis, olidki meie külalistest hoopis uued naabrid saanud. Kujutate ette – terves Malagas on ainult käputäis eestlasi, aga meil on lausa eesti naabrid! Nt kui me siia kolisime, oli siin ainult 2 eestlast ees ja nendega saime tuttavaks vist alles aasta hiljem. Juba siis oli tore mõelda, et me pole siin ainukesed ja mõni “oma” on ka käeulatuses. Aga nüüd  – kui hakkab igav või suhkur saab otsa, piisab vaid korrus allapoole minekust.

Või sai see lugu alguse hoopis sellest, kuidas ma koguaeg ohkisin, et Hispaanias on nii tore, aga vot üks asi on ikka puudu – mõni hää sõps kellega vahel teed (või veini!) juua, kommi krõbistada ja niisama lobiseda. Küsi ja sulle antakse – on ju ideaalne näide, et soovid kipuvad täide minema 😀

Ja kõige ägedam on muidugi lastel – nt poest tulles oli Aleksandril pakk komme, mida ta terve tee siis usinalt sõi ja Danielile ka jagas. Aga üks hetk ütles: “Stopp! Need on minu sõpradele Chrisile ja Kennethile, rohkem ei tohi võtta!” Või hommikul kooli minnes küsib, et “kas minu lapsed juba tulevad” 😀 Ja lapsed jooksevadki nüüd päevad läbi trepist muudkui üles-alla üksteisele külla, isegi Daniel.