Siis kui me kunagi iidsetel aegadel Aleksandrile hiinast rallivoodi tellisime (loe täpsemalt siit!) , arvasin, et ega ta üle paari kuu vastu ei pea, aga näe – lausa üle kahe aasta ajasime sellega läbi, ja mitu kolimist elas ta ka üle. Aga umbes aasta tagasi avastasin ma, et madratsialune vineerplaat on alt hallituslaikusid täis – voodi on sellise disainiga, et alt õhk läbi ei käi ja nii see niiskus sinna koguneda saabki. Proovisin neid eemaldada, puhastada ja tuulutada, ise samal ajal uue voodi mõtteid mõlgutades. Ükskord vaatasin parasjagu netist erinevaid narisid, kui Aleksandr mööda läks ja suure huviga mulle appi “valima” tuli. Sealt peale sai narivoodi tema suureks unistuseks. Aga aeg muudkui läks ja nariost venis. Ühel hetkel aga lammutasid lapsed selle rallivoodi nii juppideks, et ta enam koos ei tahtnud püsida ja nari leidmine sai prioriteediks number 1. Juba paari päeva pärast leidsingi Malaga lähedalt ühe hea hinnaga kasutatud nari ja tegime diili ära, enne kui keegi ette jõuab 🙂 Tol õhtul, kui Artjomiga neid narijuppe hakkasime tuppa vedama, sai Aleksandr kohe hetkega aru, et see peab küll nüüd tema kauaoodatud nari olema ja pidime loomulikult poole ööni seda kokku panema.

Elevus on tal veel siiamaani väga suur ja tahab kõigile oma narist rääkida ja näidata. Koolis nt leppis ühe klassiõega kokku, et see peab oma ema käest küsima, kas tohib Aleksandrile külla tema voodit vaatama minna.