Juuhuu, tehtud ta ongi! Minu esimene pulm ja ühtlasi ka minu esimene hispaania pulm. Ma ei ole veel otsustanud, kas ka viimane. Aga ellu jäin!

Esiteks – hispaania pulmad, kui tegu just mustlaspulmaga pole, on ootamatult igavad. Ma ikka oma peas kujutasin ette, et on rohkem vürtsi, lõunamaa värk ju.

Eesti pulmast loomulikult ikka natuke emotsionaalsem, rohkem pisaraid ja naeru, aga samas on hispaania pulmas jällegi vähem traditsioone, eriti sel juhul kui ei ole tegu kristliku pulmaga.

Tegelikult peaks üldse algusest alustama. Nimelt panin ma millagi milanunciosse kuulutuse, et teen fotosessioone (hind õpipoisile kohaselt soodne ka muidugi). Esimene inimene kes minuga sealtkaudu ühendust  võttis, küsis, kas ma ühe väikese lihtsa pulma ka pildistaksin ja mis hind oleks. Ütlesin siis oma hinna (üks null vähem, kui nendel pulmafotograafidel, kes minuarust üliägedad on) ja eeldasin, et ta mind nagunii ei vali… või kui valibki, sokutan ta Artjomile näiteks. Ja siis me muudkui vahetasime kirju ja ta broneeris mu ära, tegi ettemaksuks 50 eurise ülekande, lisades veel, et võib juhtuda, et mind ei ole lõpuks siiski vaja, sest üks mehe tuttav on pulmafotograaf aga ei tea kas saab tulla. Pulmani oli veel mitu kuud aega ja ma muidugi rõõmustasin, et teenisin fotograafiaga oma esimesed rahad nii, et ei pidanud ise lillegi liigutama…

Ilmselgelt mul nii lihtsalt see asi ikka ei läinud…

Nii et kuu enne pulma kirjutas ta, et loodab ikka minu peale ja siis tundus juba natuke nadi alt ära hüpata. Ja noh – eks ma mõtlesin, et kui Artjom on alati hakkama saanud, siis mis see mulgi ära ei ole! (siin on muidugi väike vahe selles, et tema ei ole selline introvert nagu mina).

Esimene üllatus oli mul, kui poole tseremoonia pealt aku tühjaks sai. Täiesti ootamatult, ma ei pannud kiires tööhoos isegi tähele, et see oht tulekul on. Õnneks ei olnud parasjagu mingi ülitähtis hetk ning viskasin kiiresti uue aku sisse.

Teine üllatus oli kahjuks palju kehvema ajastusega – just pruutpaari esimese suudluse ajal sai mälukaart täis. Ma olin sekundiks täiesti šokis – mis nüüd saab??? Sel hetkel oleks väga veider saali tahaotsa oma koti juurde uut kaarti otsima tormata. Tegin hoopis varufotode kaardile formati. Mitte just ülikiiresti, eksole, sest kui midagi on vaja menüüst kähku leida, siis ei tule see sugugi kähku välja. Selleks hetkeks hakati juba allkirju andma ja nii nad siis ootasid mõne hetke minu taga, kuni ma “tehnilist probleemi” lahendan…

Tegelikult olen ma üliõnnelik, et mul punastamise kommet ei ole, sest muidu oleksin ma sel hetkel punane nagu peet olnud.

Edasi vist rohkem viperusi ei olnudki, ainult et sain aru, et pean palju vähem pildistama, sest muidu on enne lõppu kõik neli mälukaarti täis… ja mõlemad akud tühjad… Mõlemaga läkski nibin-nabin õnneks. Aga viimane tund oli hirmus küll….et kas ikka piisab.

Tegelikult ma tean küll, miks ma alguses nii suure hooga ja palju klõpsisin – Artjom ilmselt täidab oma igavaid hetki pulmas vestlemisega, aga mina proovisin nagu paparazzi igalpool kõik kaadrisse saada (sest: töö käib, ärge segage, ei saa rääkida praegu!) Ja noh, tõesti oli vahepeal igav….midagi ei toimu, inimesed lihtsalt joovad oma karastusjooke või kokteile ja ajavad rahulikult juttu. Hiljem toimub söömise osa – mis on samuti lihtsalt söömine. Ei ole “kibe”-karjumist, mingeid mänge. Istuda ja tühjusesse vaadata oleks natuke veider… telefonis istuda ka… ja no vestlemine – ainult mitte seda, eksole. Seega jääb üle ainult pildistamine 😀

Kusjuures tegelikult ei saanudki pruut terve meie kirjavahetuse ajal aru, et ma ei ole hispaanlane. Aga kohe, kui ta autost välja astus ja me näost näkku tutvusime, küsis ta, kust ma pärit olen. Njaaah – long way to go selles osas. Ei mängi välja veel!

Aaah, aga need hispaania pulma traditsioonid, neist ka. Minu ühe pulma ja Artjomi 10+ pulma põhjal, sest kes siis viitsib googeldada.

Esiteks – hispaanlaste jaoks on ülioluline, et pruudi autost välja astumine oleks pildile saadud.

Üldiselt ongi nii, et rahvas koguneb vaikselt ning peigmees ootab oma emaga altari ees pruudi saabumist (kes tuleb alati oma isa käevangus).

Siis tuleb palju kõnesid, nuttu ja naeru. Kiriklikes pulmades kingib mees naisele kukru kuldmüntidega. Osades pulmades valavad pruut ja peigmees kordamööda eri värvi liiva kusagile klaasist anumasse.

Esimene kindel must-have on peale tseremoonia lõppu pruutpaari riisi ja roosiõielehtedega loopimine. See traditsioon on 100% kõigis pulmades meil esindatud olnud 🙂

Peale tseremooniat on alati tunnike kokteili-aega – kõik õnnitlevad, vestlevad, pakutakse snäkke ja jooke. Kusjuures õnnitlemine ei ole järjekorras, nagu Eestis kombeks. Ühes eestlaste pulmas siin, kus Artjom pildistas, oli videograaf vahepeal väga üllatunud eesti kommete üle.

Peale kokteiliosa istutakse lauda. Siseneb pruutpaar ja kõik söövad rahulikult. (ja ei joo ülemäära, nagu eesti pulmas 😀 ) Ei mingeid kõnesid, ei mingeid piinlikke mänge, ei mingit pulmaema ega -isa. Ei mingeid rolle külalistele. Mingi hetk käivad peigmees ja pruut ning kingivad kõigile külalistele mõne meene. See võib olla mesi/moos/väike veinipudel/maistus/kaktus või misiganes, mis neil parasjagu pähe on tulnud. Midagi väikest ja armast.

No ja siis tulevad juba tort ja varsti peale seda esimene tants. Ja peale seda paneb fotograaf tavaliselt minema. Nii et ma ei teagi, mis edasi saab… Ma olen küll kuulnud, et pidu kestab hommikuni, aga “minu” pulmas läksid nii mõnedki enne mind ära… Ja mõned koos minuga. Aga ehk on suvised pulmad veidi pikemad?

Vot nii.

Ja noh, mis ma siia lõpetuseks ikka lisan, kui ühe meenutuse omaenda pulmast, ikkagi ju hispaania-teemaline, kuigi kes oleks siis arvanud, et me tõesti kunagi omadega Hispaaniasse jõuame 😉