Mul on laupäeval pulm! Hirmus! Juba näen unes ka õudukaid sellest, kuidas pildistama hakkan ja midagi ei tööta.  Fotokas ja lisavälk nt ei tee koostööd ja siis tuleb mul meelde (keset pulma), et unustasin Artjomi käest küsida, kuidas seda seadistada üldse. See on see, kui pea ees tundmatusse ja sügavasse vette hüpata.

Kõige suurem hirm seoses selle pulmaga on mul tegelikult üldse see, et äkki pruutpaar ei saanud meili teel suheldes veel aru, et ma pole hispaanlane 😀 Ja noh, laivis ma ilmselt nii hästi kohalikku välja ei mängi… kui ma just koguaeg vait ei ole. Mis siis, kui neile ei meeldigi immigrandid? 😀

Fotograafiaga seoses veel – mu elu eesmärk on ka nüüd täidetud – sain Fridaks kehastuda. Jälle hästi möödaminnes ja läbi juhuste kokkulangemise. Peale seda, kui prügikastide kõrvalt need lillelised kiiktoolid leidsime, tekitasid nad õhtuti kardinatega mingi veidra koosluse. Ja iga kord, kui silm peale sattus, nägin ma selles koosluses Fridat. Seda juba sajandat korda nähes otsustasin lõpuks kleidi selga tõmmata ja üle-eelmisest halloweenist pärit lilled välja otsida. Isegi Frida-pildiga kõrvarõngad olid mul olemas. Nii et 15 min ja valmis. Artjom pesi juba tegelikult hambaid ja kujutas ette, et saab magama minna, aga noh… ei ole tal esimene kord keset ööd kiire pildistamine teha. Kassid tulid ka õnneks appi.

Kui ma peaks tervest maailmast enda jaoks kõige inspireerivama inimese valima, oleks see ilmselt Frida, just oma enesekindluse ja kire ja kõige selle pärast.

P.S. Nii äge oli näha, kui mõni inimene tundis pildil Frida ära ka 🙂 Me ju otse näkkukarjuvalt copy-paste Fridat ei teinud.