Huvitav, kas maailmas on mõnda inimest, kellelt pole kunagi midagi pihta pandud? Ma olen elu jooksul ikka mitu korda varguse ohvriks langenud, esimest korda siis, kui algkoolis üks klassiõde garderoobis minu jope taskust taskuraha ära varastas. Täitsa vastik tunne oli. No ütleme nii, et sõpru meist igatahes ei saanud peale seda…

Järgmine kord oli juba täiskasvanuna, kui poodi pidasin. Täitsa nõme juhuste kokkulangevus oli: olin seal just üksi leti taga, kui üks paarike sisse tuli ja riideid proovima hakkas. Ja tunnike varem oli keegi ühe suurema ostu teinud, nii et kassas oli lisaks väiksemale rahale 500 krooni. (Jep, krooniaeg!) Ja siis tuli too noormees paluma, et äkki ma aitaksin ta tsikil proovikabiinis korsetipaelad kinni panna… Läksin siis appi, aga tüüp ise jäi must natuke maha ja mingi hetk märkasin silmanurgast, et ta on kuidagi väga kassa lähedal. Samas ei saanud ma 100% kindel ka olla, et ta niisama leti peal olevaid vidinaid ei vaata. No ja kui ma tagasi leti taha jõudsin, oli mul millegipärast piinlik kohe kassat kontrollima hakata… noh et kuidas ma niimoodi solvavalt kohe kõige halvemat eeldan inimestest. Aga kui nad ära olid läinud ja ma kontrollima hakkasin, oli see 500 sealt siiski ilmselgelt läinud. Ma olin oma 5-10 minutit ikka täitsa šokiseisundis ega osanud kuidagi reageerida. Ma ei mäletagi enam, mis ma lõpuks tegin, kas vajutasin paanikanuppu või helistasin politseisse, aga no ilmselgelt liiga hilja, tüübid olid juba ammu naabruskonnast kadunud. Jube vastik tunne igatahes oli jälle. Et miks ma võtme ette unustasin ja miks ma nii kuradi usaldav olin jne. No tüüpiline keiss, et ohver tunneb ennast süüdi, mitte et viga nendes kahes pätis oleks olnud.

No ja nüüd. Läksime suure kamba ja kahe rendiautoga siia lõuna-Hispaaniasse ja Portugali nädalakeseks trippima. Esimesel päeval sõitsime Malagast Tarifani ja tegime peatuse ühes väheke metsikumas rannas. Selline metsavahetee, mis on autosid üsna täis pargitud. Randa umbes 5 min kõndida. Tunnike hiljem olid mõlema auto tagumised pisikesed küljeaknad katki löödud ja autodesse sisse murtud. Vargad olid umbes pooled asjad minema vedanud, ikka päris mitu kohvrit ja seljakotti. Kristjanil jäidki ainult ujumispüksid alles. Rahakott ka, sest see oli pagasnikus ühte piisavalt heasse kohta pandud. Samas raha ise oli seljakotis, nii et…sellega ei vedanud. Minult läks näiteks kohver hunniku riiete ja läpakaga + seljakott kosmeetika, ehete, laste tahvlite ja uue Lotte multikaga, mu märkmikud ja kõik juhtmed (laadijad, adapterid, id-kaardi lugeja…ja minu ja Artjomi id-kaardid ka). Aaaah kui tore, kui selline asi juhtub kohe tripi esimesel päeval, eksole. Hea et mul vähealt üks kleit selga alles jäi, muidu oleks pidanud ka poolpaljalt politseisse minema.

Kusjuures telgid, lebomatid ja Artjomi kitarr jäeti alles. (mis oleks tegelikult olnud parem saak, kui mu läpakas nt… aga õnneks nad polnud kitarrispetsid) Ja Aleksandri sünnipäevakink – suur avamata Playmobili karp. Ei tea, kas neil oli nii kiire, et ei jõudnud kõike kaasa krabada, või siis hakkas ikka kahju lapselt varastada… Aleksandri Batmani seljakott mänguasjadega oli ka alles.

Ja siis keerlevad peas mõtted, et what if… Miks ma vähemalt seljakottigi randa kaasa ei viitsinud krabada? Miks ei oleks mingeid asju koju võinud jätta…näiteks läpaka – kes siis reisil tööd teeb… Miks nad riided ja isiklikud asjad ka ära viisid? Miks miks miks…

Loomulikult püüan ma väga usinalt kogu oma jõuvarudega siiski positiivse pilguga sellele juhtumile vaadata – noh, et need olid ju kõigest asjad! Lapsed jäid ju alles. Keegi viga ei saanud. Jne. Kusjuures mu viimaste kuude moto ongi nagunii olnud, et tuleb olla tänulik selle eest, mis on elus alles ja hea ja kõigel muul minna lasta.

Ja noh, äkki sai keegi üliõnnelikuks meie aluspesu ja kleitide pärast… Kuigi seda ma ütlen küll, et olgu selle läpakaga kuidas on, ja lemmikkleitide kao elan ka üle… aga oma kõrvarõngakotikese vargust ma neile küll andeks ei anna… No on tõprad noh!

Helistasime muidugi politseisse ka – kästi linna jaoskonda sõita ja avaldus teha. Ja rendiautode vahetus polnud ka sugugi siuh-säuh ja valmis – peale mitmetunnist telefonikõne ja kauplemist jõudis Artjom nendega kokkuleppele, et järgmisel hommikul sõidame 100 km kaugusele Jerez de la Fronterasse ja saame sealt uued autod. Nii et peale kogu seda jama ja helistamisi ja sebimist oligi juba õhtu käes, seega otsustasime lihtsalt kusagile linnast välja ranna äärde parkida ja telgid püsti panna.

Mis oli juhtumisi mu elu kõige hullem öö! Proovisin magada, aga nägin pidevalt mingeid jubedaid unenägusid, kuidas hunnik pätte läbi liiva telgi poole roomavad ja mul ei tule isegi karjatust kõrist välja, et teisi hoiatada. Tuul muudkui krabistas ka telgiga – mis rahulikule unele väga kaasa ei aidanud. Ja külm hakkas ka – kes oleks arvanud, et Tarifa piirkonnas augustis öösiti nii niiskeks ja jahedaks läheb. Ikkagi ookean noh, mitte meri, nagu Malagas. Läksin siis lõpuks üldse telgist välja, Artjom ka veel ei maganud, nii et saatsin ta tuttu ja istusin labidas käes auto kõrvale valvama. Üks auto sõitis kohe üsna meie lähedale ja lülitas tuled välja. Vaikus. Kahtlane, onju? Pimedas polnud ju midagi näha ka, ainult kergelt auto tumedat siluetti. Õnneks ei olnud ma ainuke, kellel väheke kõhe oli olla – kõik teised magasid rahulikult, aga Artjom läks istus autosse ja lülitas korraks kaugtuled sisse. Mingi tüüp oli umbes selle müstilise auto ja meie vahel, tee äärest päris kaugel meie pool liiva peal. Kes teab, mis ta seal tegi või ei teinud või plaanis teha, igatahes peale tuledevihku sattumist sõitis ta kohe minema. Ma siiski jään selle arvamuse juurde, et kui ta pissipeatuse oleks teinud, ei oleks ta oma auto juurest NII kaugele kondama läinud. See oli vist umbes 4 paiku öösel. Ja edasi ma muudkui valvasin, endal adrenaliin laes. Iga mööduva auto ajal seisin püsti, et kõik ikka näeksid, et valvur on olemas 😀 Miks selle väikse tupiktee peal üldse öösiti sõideti, jäi ka küsimuseks.