Pean seda lugu vist alustama sellest, et kui MINA veel väike olin… Ehk siis, kui mina väike olin, siis ma võõraste, ega ka tuttavate täiskasvanutega rääkida ei julgenud. Isegi vanaema-vanaisaga mitte. Olin alati vait kui sukk ja nii mõnigi inimene kahtles, kas ma üldse rääkida mõistan või ehk oleks vaja mind kusagile erikooli panna… Vanematega muidugi lobisesin ikka pikad jutud maha, seega nad väga mures mu pärast vist õnneks ei olnud.

Nii et pole imestada, et lapsed on karma mulle samast puust saatnud. Ehk siis – nad jätavad väga vaikse ja mittejutuka esmamulje. Või mis esma, mitu kuud või isegi aastat hiljem ei pruugi neil enamus inimestega keelepaelad valla minna. Aga kui omaette oleme, siis ei saa seda juttu kohe üldse pidama.

Seega tõestuseks üks video, mille enne jõuluvaheaega käigupealt tegin 🙂

Tegelikult ma esialgu ei teadnud, kas hakkan seda siin üldse jagama, sest noh, kindlasti pärast kuskil kirjutatakse, et küll need väliseestlaste või mitmekeelsete perede lapsed räägivad vigast eesti keelt ja oi oi oi. Aga. Esiteks mul on endal nii lõbus seda rõõmsat kojukulgemist vaadata ja ma tean, et paari aasta pärast oma blogi sirvides vaatan uuesti, nii et heldimusest on pisarad silmas – sest siis on seda aktsenti palju vähem ja nad pole enam nii väiksed ja nunnult siirad jne 😀

Ok, aitab mulast, play-nupp on seal keskel 😀