Ma olen seda aastat oma mõtteis (ja siin blogis ikka ka) kõvasti kirunud, sest ta on raske olnud. Ma põlesin läbi (täitsa esmakordne kogemus, rohkem ei taha!), kukkusin sügavasse finantsauku ja kõige tipuks pole ma veel kunagi varem ennast nii depressiooniäärel tundnud. See on nii veider tunne – mingitel hetkedel tundub kõik nii hall ja jõud täiesti otsas, samas kui nutud on lõpuks ära nutetud, mõtlen järgmine päev, et kuidagi peab ju ikka hakkama saama ja pole nii hullu midagi, et cmoon, võta ennast nüüd kokku! Samas iga pisemgi tagasilöök, järgmine ebaõnnestumine või kellegi valesti väljakukkunud repliik võib emotsionaalselt tagasi sinna esimesse poolde paisata ja see on paganama nõme koht kus omadega olla.

Lisaks juhtus aasta jooksul riburadapidi muudkui igasuguseid ebaõnnestumisi, no näiteks see, et läpakas ja kõik muu kraam ära varastati, rasedus peetus, üüri muudkui tõstetakse, jalgratta tagakumm ära varastati jne. Ma saaks neist ebaõnnestumistest terve raamatu kirjutada. Või filmi, nagu see “Series of unfortunate events“…

Kõige taustal on veel igasugused draamad inimestel ümberringi, pluss mingid mõttetud draamad eesti blogimaastikul, kuhu ma ka peaaegu otsapidi sisse sattusin. Ja draama pole kohe üldse minu “teetassike”  (peaks äkki ütlema “veinipokaalike” selle asemel?), proovin alati dramaqueenidest ja –kingidest võimalikult kaugele hoida. Aga no alati ei õnnestu kah, näiteks ühte intriigi sattusin ootamatult nii, et tahtsin naiivselt möödaminnes inimest aidata ja sain lõpuks ise hunniku jama kaela. Shit happens noh.

Aga ma ei taha üldse neile teemadele pidama jääda ja negatiivsele keskenduda – see on elu ja kõigil on mõnikord neid raskemaid aegu. Vist. No kellel ei ole, need on ikka täiega õnnega koos.

Jäin siin mõni aeg tagasi mõtlema, et mille üle ma sel aastal hoopis õnnelik ja tänulik olen. Ja just selle poolega võikski see aasta lõpuks meelde jääda. Nii et see järgnev osa on puhtalt mu enda jaoks, et suudaksin selle neetud 2019ga lõpuks rahu teha. Täiesti suvalises järjekorras:

♥ Mul on olnud õnn ja au ja suur privileeg sel aastal “Minu Hispaaniat” kirjutada (mitte et ta veel valmis saamas oleks…)

♥ Aaaaah kui üllatunud ja happy ma olin, kui blogiauhindadel “Elu välismaal ja reisiblogide” kategooria teise koha sain! (ise arvasin tõsimeeli, et tuleb tagant teine)

♥ Nii tänulik, et vanemad kinkisid meile piletid suvel Eestis käimiseks. Üleüldse, ilma pere toeta poleks me seda aastat mingi nipiga üle elanud…

♥ Mäletan, kuidas ma kevadel mõtlesin, et nii äge oleks, kui meil oleks droon – nii pulmadevideode tegemiseks, kui niismaa Hispaania looduse jäädvustamiseks. Ja nüüd on Artjom ettevõttes, mis finantseeris ta droonikoolituse ja ostis talle drooni ka. How cool is that!

♥ Olen nii ääretult tänulik, et isal avastatud kasvajad olid healoomulised.

♥ Minu kätesse usaldati sel aastal kahe pulma pildistamised. Ja ma sain täitsa hakkama, ise ka imestan!

♥ Fotostuudio – ohh, jaa, on raskusi ja muret-vaeva olnud, aga nüüd lõpuks oleme ta peaaegu “käima” saanud ja see on ikka hea tunne.

♥ Ülicool, et sain Malaka seriaalis taustanäitlejana kaasa teha. Väike samm inimkonna jaoks, aga minu jaoks ülisuur 😀

♥ Sain Postimehesse artikli kirjutada – jällegi üks äge ja huvitav väljakutse 🙂

♥ Natuke emo, aga ma olen ausalt tänulik, et olen suutnud sel aastal siiski kahe jalaga maa peale jääda, ei ole täitsa hulluks läinud, ei ole kusagilt katuselt ega mäenukilt alla hüpanud ega muud sellist rumalat teinud, mis lihtsam variant oleks tundunud. Selle võiksin vist seekord vabalt oma aasta suurimaks saavutuseks lugeda.

♥ Ühe asja, mille üle tänulik olen, jätan enda teada ka…

Aga niimoodi läbi roosade prillide vaadates tundub ju lausa veider, et kuidas ma kõigele sellele vaatamata olen ennast läbi kogu aasta pidevalt maailma suurima luuserina tundnud…

Loodame, et see peatselt algav ja müstiliselt kõlav 2020 on kõigile õnne, rõõmu, nalja, positiivseid üllatusi, edu, põnevaid väljakutseid ja unistustele lähemale jõudmist pakkuv 🙂

Näeme kui mitte varem, siis kindlasti juba järgmisel aastal!

P.S. Piiluge julgelt blogi facebooki lehele ka, vana nagu ma olen, siis vahel unustan mõnda sealset asja siin jagada või vastupidi 🙂 Näiteks täna sai sinna üks lambikas video pandud…

Ja kõige aktiivsem olen vist hoopis Instagramis, sest sinna saab ju käigupealt ja kiiresti möödaminnes postitada. Näiteks seesama pilt siin paar rida ülevalpool – isegi Antonio Banderas ei pidanud paljuks mulle “like” visata 😀 😀 😀 (Kilkasin selle peale nii, et Anna-Liisa arvas, et olen loto jackpoti võitnud…)