Hiljuti oli üks järjekordselt veider päev. Artjomil oli vaja nunnut jõuluteemalist fotot ja kuna meil on ju kaks blondi last omal mugavalt käepärast võtta, läksime kõik koos stuudiosse. Jalgratastega. Mina võtsin Danieli lasteistmega oma pakikale, Aleksandr sõitis ise, ainult Artjom jäi ilma sõiduvahendita. Mulle pole kunagi meeldinud teiste asju laenata ja noh, põhjusega… Aga laenasime siis ikka Anna-Liisa käest paariks tunniks jalgratta (Davidi oma).

Ja siis hakkas kohe igasuguseid asju juhtuma. 

Esiteks kukkusin ma poole tee peal pikali, sest tänav oli jubedalt rahvast täis ja võtsin hoo tigu-aeglaseks pluss ennast nii teeserva, kui võimalik. Aga ratas on nii suur, et kui taga keegi istub (ja ennast omas suva äranägemise järgi siia-sinna kallutab), siis liiga aeglasel sõidul on jube raske tasakaalu hoida. Takerdusin sinna teeäärde mingisse metallaeda ja käisime kolaki pikali. Kohe jooksis igast suunast inimesi appi meid püsti aitama. Danil oli kiiver peas ja kuskilt ta haiget ei saanud. Minul seevastu on üks jalg mõnusalt sinine.

Aga ega sellega meie tore seiklusjutt veel ei piirdu! Parkisime rattad ära – stuudio akendest napilt 10m kaugusel on jalgrattahoidik, panime kõik kenasti lukku ja läksime pildistama. Paar tundi hiljem, kui hakkasime ära sõitma, avastasime, et Davidi jalgrattal on selle aja jooksul tagumine ratas tuuri pandud. Vot just sellepärast mulle ei meeldigi asju laenata… minu enda välja laenatud asjadest on nii paljud ära lõhutud, et alati kardan, et võib midagi sarnast juhtuda.

Ja siis sain boonuseks tagasiteel veel ühe piraka apelsiniga vastu kintsu – otsustas just sel hetkel puu otsast alla kukkuda, kui mina sealt alt läbi sõitsin. Hea, et vastu pead ei saanud… või siiski, pea on kõva, mis seal ikka, aga pehme pekine kints – ise kukuks ka apelsini asemel pigem sinna.

Ei teagi, oleks olnud targem kodus olla vist. Samas nii nunnud päkapikud…