Täna hommikul lastega kooli jalutades vaatasin, et mere poolt tekib udu/pilvi ja seal suunas asuvad hooned hakkasid vaikselt uduloori sisse mattuma. Aga kes siis enne pilvi poleks näinud?

Kooli juurest pidin kohe edasi rongijaama minema ja 40min lääne poole sõitma, ühte korterit pildistama. (kusjuures, hakkan vaikselt juba sinnamaale jõudma, et enne pildistamist polegi enam närvi/ärevust sees…kasu kah, kui kohe suurelt ehk pulmadest alustada, siis tunduvad need korterid peale seda nii… lumme-kusta, või kuidas seda öeldaksegi)

Poole tee peal vaatasin, et oh shit, täitsa udu sees on maailm. Kuidas ma niimoodi pildistan…

Muide, fun fact, selle ilmastikunähtuse ehk mereudu nimi siin Malaga piirkonnas on taró, kui kedagi peaks huvitama.

Kõndisin sealt rongijaamast 25min veel oma sihtkohani (väga öko ja keskonnasäästlik fotograaf noh!). Läbi udupilve. Taró sees.

Kõigepealt oli selline vaikne. Kedagi ei olnud kuulda ega näha ega liikumas ka.

Siis leidsin udu seest omale sõbrakesed. Tormasid kohe ummisjalu mind tervitama. Tered ja musid, ikkagi hispaanlased ju!

Aga ei saanud kahjuks kauaks nendega lobisema jääda ja pidin ikkagi edasi jooksma. Vahepeal jõudsin jälle rongi näha ja peatusin uuesti ja klõpsisin siin-seal pilte ja nii see aeg läks.

Aga jõudsin lõpuks siiski sekundipealt õigeks ajaks kohale! Kuigi… töö jäi lõpetamata, sest kõik imelised vaated rõdult olid udu sees peidus.

Nii et ehk olen järgmine kord siis siil uduta. Ei tea, kas hobused tunnevad ära?