Kas ma olen endiselt ainuke, kellel aeg totaalselt lendab? Juba 4 karantiininädalat läbi? Tervelt üks kuu? Just algas ju?

Esimesed kolm nädalat olid kuidagi eriti hullud ja kiired ka (koduõpe, uudiste ja infoga enda kursis hoidmine, viimased töötlemata pildid ära teha ja saata, köögitoimkond, koristamine jne, teate isegi)

Neljas nädal oli nüüd natuke teist tera, sest koolivaheaeg. Mul õnnestus isegi vahepeal raamatu kallal nokitsemiseks aega leida, esimest korda selle karantiiniaja jooksul. Aga üldiselt läks meil see vaheajanädal natuke käest ära, lapsed said heal juhul 11-12ks magama ja meie vaatasime tihtilugu varahommikuteni filme.

Esimene oli Joker, 4ni hommikul. Väga hea film, tõesti. See oli minu jaoks üldse karantiini seni hirmsaim öö, proovisin peale filmi magama jääda, aga esiteks keerlesid seoses filmiga igasugused mõtted peas, ja teiseks olid Artjomil mingid lakkamatud köhahood. Ta ise väitis muudkui, et kõik on ok, et vist mingi allergiline nohu/köha, aga mina olin poolunes täiesti paanikaäärel. Et nüüd on tal koroona ja sureb ära ja mis siis saab. Ja mis ma talle haiglasse kaasa pakin (kus ta üldse oma telefonilaadijat hoiab?) Ja kuidas ma poodi lähen, kui lastega ei tohi, aga Danielit ei julge ju omapead koju jätta. Igasugused sellised hullud mõtted ja unenäod keerlesid peas ja taustaks oli pidev köhatamine. Hommikul (ehk siis paar tundi hiljem) ta enam ei köhinud, magas nii rahulikult, et ma pidin igaks juhuks hingamist kontrollima. Hingas. Aga lapsed olid juba üleval ja ajasin ennast siis ka üles, sest olin magamiseks ikka kuidagi liiga mures . Nii et mul jäigi see öö lõppkokkuvõttes selliseks veidraks magamata ööks. Vaata siis veel Jokerit.

Ja siis keset päeva ehmatas Artjom mind nii, et istus diivanil ja kui mööda läksin, hakkas Jokeri-häälega naerma… Sündinud näitleja noh. Ma ei teagi, kas ma olin rohkem mures sellepärast, et peaaegu ehmatusest otsad andsin, või kartsin hoopis, et mis naabrid mõtlevad.

Õhtul pidasin plaani koos lastega ära vajuda, aga hakkasime hoopis Bohemian Rhapsodyt vaatama. P.S. Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et hammastega oli selles filmis natuke üle pandud?

Ja siis vaatasime veel ära praegu ETV järelvaatamises oleva dokumentaali nimega “Rikaste generatsioon” (oiiii kui palju selliseid väärtusi taga ajavaid inimesi kahjuks on, ja kurb, et mitte kõigil ei tule lõpuks mõistus koju ju)

Hulluks keeranud inimestest rääkides (millest kõik need filmid ühe või teise nurga alt natuke ju kõnelesid), siis praegune karantiin on paljudele samuti silmnähtavalt raske. Tahaks küll lohutada, et:

allikas: meeldib.com

…aga igasuguseid hulle on tasapisi välja kooruma hakanud. Mõned elavad end sotsiaalmeedias välja, väga paljud kindlasti kodudes oma lähedaste peal, aga mõned põrutavad tänavale ka. Vaesed politseinikud, kes peavad sellistega pidevalt jagelema. Näiteks vehkis üks päev Madriidis mingi sõge tegelane kataanadega ringi. Vaadake ise, panin mingid algelised supakad ka alla, et enamvähem aru oleks saada:

Põhja-Hispaanias hakkas samuti mingil tüübil katus sõitma, oli vist liiga palju “Kiireid ja vihaseid” vaatanud…

Aga tagasi koroona ja karantiini juurde tulles. Kui nädal tagasi oli olukord juba mõnda aega stabiilne olnud, siis terve neljanda nädala jooksul ongi numbrid järjest paremaks läinud, nii surmade kui uute haigestunute osas. Nii et, seal kusagil kaugel tunneli lõpus paistab vist viimaks valgus. Aga noh, pikk tee on veel muidugi minna…

Vähemalt on vihmasadude vahele natuke päikest ka olnud ja lapsed saavad nüüd öelda, et käisid koolivaheajal rannas vees sulistamas. Rõdul. Ja mina end sebraks päevitada.