Siin on jälle üks looke, mis kinnitab, et ega käbi kännust kaugele kuku ja mis algab segi kord sõnadega “Kui MINA veel väike olin…”

Ehk siis…

Kui ma kuskil 4-5-6 olin (täpselt ei mäleta enam, sest see oli ju ülimalt ammu…), oli meil palju koduloomi – lehmad, lambad, sead, koerad, kassid, kanad, kuked jne, ja loomulikult olid nad kõik mu parimad sõbrad ja mängukaaslased. Nendest kõige lemmikum oli üks valge kana nimega Taadu. Käisin temaga päevade kaupa ringi, otsisime kivide alt ussikesi ja tuhlasime sirelipõõsastes. Alati, kui ta mind nägi, tuli kohe suure jooksuga. Millised helged ja toredad ajad! Ühel päeval jäi aga Taadu lõpuks haigeks või vanaks, kes seda enam teab mis täpsemalt, ja suri ära. Võib olla söötsin ta ussikestega hoopis liiga paksuks? Mina olin loomulikult väga kurb ja löödud. Tol päeval oli meil aga veidra kokkusattumusena õhtusöögiks kanapraad. Istusin seal laua taga isutult ja mõtlesin oma kadunud sõbrale, vaatasin praadi ega näinud selles toitu, vaid hoopis Taadut. Ma ei saa ju oma sõpra süüa! Jooksin toast välja ja mäletan siiamaani nii eredalt, kuidas seal pimedas esikus oma peas kindla ja kõikumatu otsuse vastu võtsin – ma ei hakka enam kunagi liha sööma. Ja kui üks sõnn kord midagi otsustab…

seal, uksest sisse minnes esimeses esikus ma tookord selle otsuse vastu võtsingi

Praegu, 30 aastat hiljem, ei armasta ma endiselt liha. Ma võin teda osades toitudes taluda, nt pizza peal või mõnel juhul hamburgeris, või kartulisalatis vorsti näol jne, aga enamus toitudest nokin ma liha välja. Näiteks lihapirukatel söön ainult ümbrise ära. Või pelmeenidel. Ma ei suuda ühtegi mereandi süüa, kalast söön ka vaid suitsukala, sedagi vaid puhtalt seetõttu, et mu isa teeb seda lihtsalt NII hästi. Meie peres oli tol ajal liha suhtkoht 3x päevas menüüs, aga õnneks mind sööma ei sunnitud ja võisin kasside rõõmuks rahus oma toitudest liha lihtsalt taldrikuäärele välja nokkida. Ma ei ole elus vist ühtegi kotletti söönud. Samas krõbedat sašlõkki küll. Mingil perioodil teismelisena oli mu rauatase veres nii madal, et arstid “sundisid” mind ikka liha sööma ja proovisin mõnda aega “normaalne” olla, aga ei tekkinud mul seda lihasoolikat, mis teha.

Kodus pole ma kellelegi taimetoitlust peale surunud, kui mitte arvestada, et ma lihtsalt ei valmista lihatoite 😀 Kui keegi tahab, siis aga palun, tehku ise. Eks Artjom siis mõnikord teeb ka. Kõige selle kompenseerimiseks panin ma lapsed just ekstra koolilõunat sööma, et nende maitsemeeled harjuksid kala- ja lihatoitudega ja kõige sellega, mida nad kodus ei saa ning et neile mitte oma “veidraid” toitumiseelistusi peale suruda. Siin Vahemere ääres on üsna raske elada, kui mereande ja jamoni ei söö… kõik vaatavad sellise näoga, et on ikka veidrik. Ja ega väljas süües liha- ja kalavabu asju väga palju pole ka…

Daniel on alati olnud see laps, kes sööb kõike: oliive, küüslauku, absoluutselt kõike uut ja huvitavat. Vastupidiselt Aleksandrile, kellel on oma väljakujunenud lemmikud ja ülejäänud asju pole nõus proovimagi. Kujutate ette last, kes ei ole nõus murelit proovima? Ega mandariini. Ega ühtegi juurvilja peale kartuli. Jne. Lihtsam on üles lugeda asjad, mida ta sööb, kui need, mida ei söö. Nii et Daniel oli tema kõrval lausa imelaps. OLI. Kuni ta ühel päeval otsustas, et kalad on tema sõbrad ega lubanud Artjomil turult toodud kala ära praadida. Jalutas see kalake kilekotis ringi ja pani vahepeal sügavkülma hoiule oma “kodulooma”. See kõik juhtus juba üle aasta tagasi ning sealt alates ei olnud ta nõus mitte midagi kalast tehtut sööma. Muu liha vastu polnud aga midagi.

Eile praadis Artjom lihapalle. Daniel läks kööki ja küsis pakendit näha. Plastpakend, nurga peale mustalt väike siga prinditud.

“Mina ei hakka seda sööma, see on notsudest tehtud!” deklameeris ta ja läks teise tuppa. Minu emasüda oli muidugi uhke nähes, et 5-aastase inimhinge südametunnistus ise nii olulise otsuse oskas vastu võtta. Ja meenutasin seda oma lapsepõlve-hetke, imestades, et ka Daniel siiski lõppkokkuvõttes väike “mini-me” on.