Või noh, peaaegu.

Ehk siis lapsed saavad nüüd iga päev tunnikeseks õue jalutama minna. Parem hilja, kui mitte kunagi, eksole! Ja ühes lastega lapsevanemad ka. Teoorias võib minna üks vanem kuni kolme lapsega, me tegime esialgu kahesed komplektid, aga mäe peal vaatasime, et teised on ka perekaupa ja ja jalutasime siis julgelt neljakesi edasi.

maailm paraneb, tassid pöörduvad tagasi loodusesse

Ma olen aru saanud, et lapsevanemad ongi märksa rohkem elevil selle uudise üle. Hispaania lapsed igatsevad ju pigem sõpru, kui jalutamist. Minu omad ei igatsenud vist veel ei sõpru ega ka jalutuskäike, aga ega neil see jalutamine õnneks vastukarva ka pole ja piitsaga neid välja ei pidanud ajama 🙂 Daniel tuletas kohe hommikul meelde, et ruttu-ruttu üles, täna saab õue minna! Ja pidas plaani, et võiks ju ujuma minna (keelatud), või siis telgi kaasa võtta ja metsa alla väikse laagri üles lüüa (ka keelatud). Viis minutit oli pettunud, aga oli ikka nõus niisama jalutuskäigule ka tulema.

Jalutada võib kodust kilomeetri raadiuses ja asukohaga on meil vedanud – saame nii mäkke kui randa minna (jalutama, mitte ujuma!) Alustasime mäest.

Oi, kuidas ma kevadist Hispaaniat armastan, nii värske, roheline, õitsev. Vastupidiselt suvele, mil metsaalused on pruunid ja kuivanud ja kogu loodus suveunne vajunud.

Aga mis ma siin ikka pikalt lobisen, vaadake parem ise videost. Täitsa nagu varasuvine Eesti, onju?