Eestist tulles tundub Hispaania ikka jube mägine maa. Noh, ja on ju ka. Iga nurga peal on miskine mägi. Ja ega linnaski neist mägedest pääsu pole. Õnneks! Malaga on selline huvitav linn, kus on nii suuri laugeid linnaosasid, kui ka neid siiruviiru-sikksakk-üles-alla teedega mägiseid linnaosi. Mõned mäed on maju täis ehitatud, mõned aga täielik mets ja matkarajad.

Meil oli vanalinnas elades samuti mäekene kohe kõrval. See Malaga “the-mägi” ehk Gibralfaro, mille tipus asub kindlus, jalamil veel teinegi ning nagu sellest veel vähe oleks, siis mäe serval on lisaks vana rooma teater.

Aga nüüd asume me vanalinnast natuke ida pool. Mõned mäed ja orud jäävad vahele, ja siin me siis oleme, ühele poole jääb meri ja teisel pool on jälle mäed.

Siit kohe meie tänavalt läheb üks “salatrepp-shortcut” üles, läbi mäeserval oleva kauni villade-basseinide linnaosa (mm, millised vaated!). Siis tuleb üks suur metallvärav ja pudelikilde täis trepp (siia kogunevad õhtuti noored botelloni pidama) ja üks tänav, mis viib järgmise väravani – sissepääsuni mets-parki nimega Morlaco.

Nii et kokku max 10 minutit see “mäkketõus” ja olemegi metsas. Männid ja eukalüptid ja kaljud ja kivikuristikud ja oravad ja kameeleonid ja õitsevad lavendlid ja kogu see kupatus. Mõnus vaikne. Ja metsalõhn! Saab isegi salaja maski ära võtta, sest noh, kes siin metsas ikka näeb. Teised, koertega jalutajad või piknikupidajad naudivad samuti võimalust värsket õhku hingata.