Juba AASTA on normaalsest koroonaeelsest ajast möödas. Aasta! Kes oleks arvanud, et see kõik nii kaua kestab? Paar nädalat, paar kuud ehk, aga terve aasta ja ilmselt mõni aasta veel pealegi? Praegu on kõige suuremaks hirmuks, et maailm hakkabki nüüd selline teistsugune olema. Piirangutega, maskidega, ninatorkimisega.

Eile kõndisin mere äärest kodu poole ja kivide-merekarpide ja muu “mereprahi” seas nägin ikka päris mitut maski. Ja ai, kuidas neist maskidest on nii kopp ees! Lihtsalt emotsionaalselt. Me oleme siin ju viimased 9 kuud pidanud neid IGAL POOL kandma. Poes. Tänaval jalutades. Pargis/metsas jalutades. Jalgrattaga sõites. Sporti tehes. Koolis. Lihtsam on üles lugeda kohad, kus ei pea maski kandma: 1. Kodus, 2. Kohvikus toidu/joogi tarbimise ajal ja 3. Rannas päevitades.

Aga sellele vaatamata et kopp sajaga ees on, ma ei protesteeri (mõnikord ainult virisen) ja kannan teda kohusetundlikult. Niivõrd-kuivõrd – sest metsas või pargis, kui mitte ühtegi võõrast inimest ei ole, võtan ta ikka ära ja naudin värsket õhku ja loodust. Common sense noh! Kui keegi ei näe, nuusutan apelsiniõisi. Aga ma ei saa kohe üldse aru, mis värk seal Eestis on, et isegi poodiminekuks maski ette panek nii suur poleemika on. Keegi palun seletage mulle… Üldse, miks nii paljude inimeste jaoks on kõik äärmuslik, ei eksisteeri sellist kuldset keskteed? Elu pole ju ometi must-valge. Ma võib-olla arvan ka, et meile, tavainimestele ei räägita täitsa kõike ja ainult aeg näitab, millised meetmed olid põhjendatud ja millised mitte. Aga ma ei arva kohe kindlasti, et mina kõike kõige paremini tean ja spetsialistide otsuseid kahtluse alla seaks ja nagu hull terve maailma vastu võitlusse asuks.

Üldse tunduvad siit karmide ja pikaaegsete koroonareeglitega riigist vaadates need Eesti koroonameetmed üks naljanumber. Statistika ja numbrid seal kõrval muidugi nalja ei paku, lihtsalt kurb vaadata. Samas, selliste numbritega on suht varsti terve Eesti koroona läbi põdenud või ära surnud. Reaalselt, kuidas on võimalik, et Hispaanias, kus inimesed on ülisotsiaalsed, lähedased, üksteise otsas elavad, privaatset ruumi mittevajavad jne, on olukord praeguseks kontrolli all. Ja Eestis, kus kõik pidavat nagunii üksteisest 5m kaugusel olema ja põsemusid pole kohtumisel nagunii teemas, on nii pekkis numbrid. Reaalselt, kuidas ometi? Kui kogu ülejäänud maailm otsustas üheskoos, et see viirus on vaja ikka kontrolli alla saada ja kogu elu käib koroonataktis, siis mis mõtet on Eestil koos Põhja-Koreaga vastuvoolu ujuda ja eksperimenteerida, mis saab või ei saa, kui mitte midagi teha. Koroonanäit on 1200 saja tuhande inimese kohta? Kuidas, kuidas küll? Ülisotsiaalsetel (ja samuti tihtilugu illegaalseid pidusid jne korraldavatel) hispaanlastel on see näit 150. Tahaks, et see jama juba kord lõppeks! Kõik ju ohverdame oma “vabadust ja põhiseaduslikku õigust hingata,” aga kasu pole, sest selliste pohhuistide pärast kõik ju venibki. Saaks ju ometi paar kuud üritusi mitte korraldada, eriti kui iga kord läheb sealt jälle mingi jama lahti. Reisimas mitte käia, sest noh, nii paljudel juhtudel tuuakse reisilt ikka see “koroonasuveniir” ka kaasa. Milleks on vaja seda riski võtta? Ma ju tean, et suurem osa inimesi on Eestis tublid ja targad ja kohusetundlikud ja hoolivad oma lähedastest ja ajavad näpuga järge, et midagi mitte valesti teha… aga kuidas siis ikkagi sellises väikses riigis olukorda kontrolli alla ei saada? Igaüks loeks paar nädalat oma metsatukas raamatut ja olekski asi ants ju, viirus lännu? Ok, kes raamatut ei loe – netflix on Eestis ka ju täitsa saadaval? Probleem tundub olevat selles, et kõik teevad seda paari nädalat eri ajal ja siis tõsti pole tolku.

Ja samas ma saan täiesti aru, et see kõik on nii kaua kestnud, et inimesed lihtsalt ei jõua enam, kogu koroonateema tekitab tüdimust, stressi. Tahaks lihtsalt korraks silmad kinni pigistada ja teeselda, et elu on jälle endine. Lihtsalt selleks, et mitte hirmust hulluks minna. Sõpru kallistada. Jah, ma tegelikult ju mõistan. Aga no pliis, pidage natukene ikka veel vastu! Paljudes riikides on inimesed palju suuremaid piiranguid pidanud üle elama. Ega see mask toidupoes ju tugevat põhjamaa meest tapa!

P.S. Minulgi on koroona tekitanud ärevushäired ja paanikahoogusid (mida mul enne koroonat pole kunagi olnud) ja ma täitsa usun, et koroonahirmust tekkinud vaimsed probleemid ja enesetapud võivad lõppkokkuvõttes palju suurem probleem olla, kui see krdi koroona ise. Aga sellepärast olekski ju tore, kui selle jama lõpuks üheskoos kontrolli alla saaks…