Kus siis kõik uue kodu pildid on, küsitakse aina. Aga teate isegi, kuidas need kolimised on, kõik karpe ja kola täis, õhtute viisi sorteerimist ja paigutamist ja veel vähemaks viskamist. Juba mitu kuud elame siin, aga ikka pole veel tiptop kõik.

Alustame väljast. Mulle meeldivad juba need trepikoja põrandad ja seinad. Oldscool noh! Ma ei ole väga moodsa remondi ja arhitektuuri fänn, nii et see maja on täitsa minu maitsele. Üldse on see vist esimene kord Hispaania aja jooksul meil nii pisikeses majas elada, all on juuksur ja üks naaber, teisel korrusel kaks naabrit ja kolmandal oleme meie täitsa üksinda. Nagu katusekambrike, aga mega kõrgete lagedega.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Nii, ma hoiatan kohe ette ära, et ma ei ole mingi sisekujundaja ega hoia ka kuskil netis või ajakirjades või pinterestis sisustustrendidel silma peal. Kohe üldse. Kodu kujunes lihtsalt selliseks, nagu meile endile meeldib, meie enda nägu, natuke kirju, natuke hipilik, natuke liiga palju laste mänguasju igalpool, aga minu meelest hubane, ja noh, mööblist ja materjalidest, mis meil endal siin aastate jooksul kogunenud on või mis prügikasti kõrvalt juurde leidsime. Paar üksikut mööblitükki sai kasutatult juurde ka ostetud. Näiteks kööki see maitseaineriiul 6 euriga. Nii nunnu ju! Meil oli eelmises kodus ka sarnane ja jäin teda kuidagi taga igatsema. Mind nii häirib, kui tööpinnad neid maitseainepurgikesi täis. Täiega üliõnnelik olen selle ostu üle noh! Ja isegi kruviaugud köögi seinas klappisid 😀 Esiti plaanisin teda värvida, aga praegu meeldib ta mulle sellise naturaalsena, rustic stiilis isegi rohkem. Köök ise on ka nagunii vana ju.

Prügikastimööblist rääkides. Meie piirkonnas on esmaspäeviti see mööblipäev. Kõige esimesel nädalal leidsin sellise lillealuse:

Pärast oli meil arvutilaud puudu ja kohe ilmus seegi prügikasti kõrvale.

Ma kirjutan prügikastimööblist kunagi kindlasti pikemalt, sest me oleme stuudiosse ka tohutu palju ägedat kraami leidnud ja see on ülilahe, kuidas siin Hispaanias see vana mööbel niimoodi taaskasutusse läheb.

Aga korter ise. Kõik peale wc/vannitoa ja köögi oli täiesti tühi. Nood pole ka midagi uhket ja uut, aga täidavad oma eesmärki ideaalselt. + mulle väga meeldib, kui vannitoas aknake on. Vann ise on selline poolpikkuses, lastekas nagu ma nende kohta tavaliselt ütlen. Köök on tüüpiline vanaaegne hispaania köök. Aga esmakordselt näen, et kuskil tõmbekapp puudub. Õnneks on aken, aga siiski, kuidagi harjumatu.

Niisiis, ülejäänud osa korterist oli tühi, valged seinad, kõrged laed (lambid ja lambipirnid olid isegi puudu) ja vanad päevi näinud põrandaplaadid. Mõni loksub, mõni mõraga. Iseloomuga noh! Jalg hakkab juba tasapisi ära harjuma, kuhu tasub astuda ja kuhu mitte 😀 Aga väga mõnusat värvi, täpselt nagu merigi, mõnikord vaatan, et sinakad, mõnikord et rohekad. Merevärvi ühesõnaga. Mul on üks seinapilt samas toonis raamiga, nii et mach made in heaven.

Ja mul oli poolik purgike seda mererohelist/türkiis-sinist mööblivärvi ka, asusin kohe usinalt ühte koledat vana kummutikest üle võõpama. Et tooni heledamaks saada, lisasin valget värvi juurde, mis siin omanikul seinade värvimisest oli üle jäänud. Mitte just kõige parem idee – värvimass tõmbus kohe püdelaks pudruks. Kirusin ennast ja tõmbasin siuh-säuh kummuti üle. Ütleme nii, et tulemus jäi tegelikult väga huvitav, selline nunnu antiiik. Oleks teadnud, et polegi nii hull, oleksin ehk korralikumalt teinud. Aga kuna ma olin valmis, et see mööblitükk sai nüüd rikutud ja läheb prügikasti äärde, siis tegin kiiruga veits praaki…

Valged raamaturiiulid on ikka needsamad juba kolmandasse kohta ümber kolinud ikea Billy-d. Ja raamatud said ka peale nelja kuud kartulikottidest välja. (vaene Artjom ja tema sõber, kes need kõik trepist üles pidid tassima, siin ju lifti pole!)

Diivanilaud oli trepikojas, ülejääk eelmisest üürnikust. Ilmselt hoidis ta seal lilli või midagi. Kolimise käigus sai ta eest ära tuppa tõstetud ja siia ta jäigi. Ma veel mõtlen – kas värvida teda, või las olla selline, nagu on.

Elutoa ja köögi vahel on üks toakene, mis on originaalis ilmselt söögitoaks mõeldud. Meil sai temast töötuba. Esimest korda üle saja aasta ei olegi arvuti ehk kodukontor elutoas. Täitsa mõnus vaheldus! Ja kuna selles vahetoas aknaid pole, on pilte päris hea töödelda, ei peegelda kuskilt valgust ekraanile. Pimik, nagu vanastigi fotograafidel fotode ilmutamisel oli 😀 Ja mis see töötlemine siis muud ongi kui ilmutus.

Lisaks täidab töötuba natuke ka lao otstarvet, sisaldades kahte riidekappi (sest magamistoad on ülipisikesed!) Ja kasside jaoks on ta üldse wc. Kasside liivakast on üldse selline asi, et alati tekib küsimus, et kus teda hoida noh. Seekord siis töötoas, kohe inimeste vetsu ukse ees.

Aga no tulge edasi, jäidki veel vaid magamistoad näidata. Üks neist imepisike tikutopsike, mille loomulikult lastele sokutasime, sest nad ju ise ka pisikesed, loogish. Sinna mahtuski ainult üks sahtelkapp/kummut (aaah, kuidas sa tõlgid eesti keelde sõna cajonera?) ja siis selline voodi, mis päevasel ajal näeb välja ühekohaline, aga ööseks saab alt teise aseme ka välja tõmmata. Põhimõtteliselt ongi see tuba selle voodi suurune, natukene on akna all seda tagavararuumi lisaks ainult. See voodi ongi üks mööblitükk, mille pidime siia kolides juurde ostma. Varem oli lastel narivoodi, aga selle jätsime me rumala peaga eelmisesse korterisse, sest arvasime, et ega enam ju vaja ei lähe. Aga näedsa, oleks täitsa ära kulunud, sest kahte tavavoodit sellesse tuppa sisse ei pressiks.

Main bedroom on naaaatuke suurem lastetoast, aga mitte palju. Ägedate kahepoolsete ustega. Voodi paigutasime ikka nii, et voodil istudes saaks unistavalt merd vaadata 🙂

Minu jaoks on meie uue pesakese suurimaks plussiks valgus, päikeselisus. Ja see, et mis iganes hetkel ma pilgu akna suunas viskan, näen ma laia sinist taevast – elutoa aken on maast laeni, punaseid katuseid, palme, merd. Just sellest avarusest oli mul elus väga-väga vajaka. Eelmises kohas olime me mäeveerul, ka ju ideaalne koht, aga taeva nägemiseks pidi akna juurde minema, toa keskelt paistis vaid mäekülg. Aastate jooksul tekkis mul natuke selline koopa-tunne seal, silmapiiri nägemise igatsus.

Muidugi on miinuseid ka, aga nad on nii tibatillukesed ega ei kaalu seal kaalukausil võrreldes selle avarusega mitte midagi. Näiteks, et tänaval autod lakkamatult vuravad, ei ole vaikne kui metsas. Ja oikuitore oleks, kui siin oleks rõdu või terrass. Ja loomulikult oleks ju kena omada sissekõnnitavat garderoob-kappi ja suurt avarat kööki jne. Aga see kõik on sekundaarne. Kui meri paistab diivanile ära, siis mul tegelikult muud polegi vaja.