Pea kuu on raamatu väljatulekust nüüd möödas ja hakkan juba tasapisi maha rahunema.

Tead küll seda tunnet. Näiteks kui oled lõputöö kirjutanud ja ootad tagasisidet. Omalt poolt ei saa enam midagi muuta ja siis suured targad sarvprillidega onud loevad. Või oled mingil raskel eksamil käinud ja kiheled teada saada, et kas kukkusid läbi või läks hästi, sest omal pole õrna aimugi.

Raamatu kirjutamisega on midagi samalaadset, vähemalt mul. Ma olen täpselt nagu see tšikk sealt “Vicky Christina Barcelona” filmist, oli ta nüüd Vicky või Christina, aga ta ütles midagi sellist, et tunneb, et tal on nii palju endast anda, jagada, aga kahjuks pole lihtsalt annet ja tuleb teiste ande nautimisega leppida. Mul on reaalselt KOGUAEG sama tunne. Ma tegelikult kahtlustan, et enamus inimestel on sama teema ja igasugused läbikukkumishirmud ja enese allatõmbamine harjumuseks. Ja ükstapuha kui palju kordi keegi seda proovib ümber lükata, siis see ei muuda midagi, see tunne enda sees ja proffidega võrdlemise komme jääb ikka alles.

Tegelikult ei pea ma ise ennast üldse ebakindlaks või võõraste inimeste arvamusest hoolivaks inimeseks, a vot raamatut kirjutama hakates oli see üks suurimaid hirme: aga äkki pärast kõik ütlevad, et nii s.tta raamatut polegi veel enne näinud. Ma oleks heameelega ta niimoodi kirjutanud, et kirjutan valmis, aga keegi ei loe ega arvusta. Tehtud ja maha maetud. Nii et kui ta valmis sai, polnud mul endal ju õrna aimugi, mis vastukaja ta lugejates tekitada võiks.

Ja siis tuli see ooteaeg, eks, mil hakati lugema. Pere kiitis, aga kamoon, mis neil muud üle jäi! Tahavad ju ikka edaspidi ka külla tulla 😀 Nii et see ei lähe arveese. Aga nüüd olen ma mõned minu jaoks “sõltumatute lugejate” arvamused, kommentaarid ja tagasiside ka ära lugenud. Natuke nutnud, sest noh, nii armas! (nii hästi kirjutavad, et tahaks lausa ise ka seda raamatut lugeda nüüd). Ja maha rahunenud, sest kui juba mitu inimest on hästi arvanud, siis rohkem mul polegi vaja, edasi sadagu või pussnuge, sest maitsed on tegelikult nagunii erinevad 🙂

Päris maha muidugi siiski veel rahuneda ei saa, sest see 15-minutit kuulsust tuleb ju ikka sirge seljaga üle elada. Elus esimest korda käisin podcastis näiteks! Mõtlesin küll, et jätan selle vaka alla ega jaga, sest noh, raudselt ma puterdasin seal ja kõige põnevamad asjad ei tulnud meelde ja oma häält on ka nõme kuulata. Aga näed, jagan ikka, sest noh, julged teha, julge tunnistada ka!:

https://www.ohtuleht.ee/1028810/jargmine-peatus-eesti-pere-hispaanias-kuigi-lapsed-said-aru-ei-raakinud-nad-eelkooli-esimesel-aastal-uhtegi-sona

Ja igasuguseid intervjuud ja artiklid ja värgid, nii et veel mitu kuud ilmselt tuleb söögi alla ja peale mind. Tegelikult on hästi põnev! Annan vihje, et tasub aprilli Anne & Stiili sirvida ja maikuu Pere ja Kodu ka. Aga 14s minut juba jookseb, nii et tegelikult olen ma “Minu Hispaania” lainelt oma mõtetes juba teistele teemadele ja tavaellu tagasi hüpanud.

Aga. Paar päeva tagasi sain ise ka lõpuks oma raamatut katsuda ja nuusutada ja lehitseda. Ausalt, ma ei teagi, millise saavutuse üle ma elus rohkem õnnelik olen, kas ülikoolidiplomi või raamatu. Raamatu vist. Mul on oma peas selline väike list asjadest-unistustest, mida tahaksin teha või saavutada, aga ei julge või on liiga suur tükk läbi hammustamiseks vms. Raamatu ette saan nüüd linnukese ära tõmmata ja tegelikult, kui nüüd mõtlema hakkan, siis aastate jooksul olen saanud sinna neid linnukesi teisigi teha, mis näiteks kümme aastat tagasi oleksid ulme tundunud.

Ja jällegi, tulebki ISE rohkem nende linnukeste üle arvet pidada ja endale mõnikord mõttes õlale patsutada ja mitte lasta välismaailmal enesehinnangut mõjutada. Mulle nt ütles üks inimene aastake või paar tagasi, et mis kasu mul treffneriskäimisest või ülikoolist üldse oli, kui ma sellele vaatamata elus karjääriredelil mitte kusagile jõudnud pole. Siiamaani mäletan, sest see läks kuidagi väga vastu sellele, kuidas ise tunnen või mis eesmärgid enesele seadnud olen või millisena elu näen. Ja siiamaani mäletan, sest see tõi sellele vaatamata siiski enesehinnangut alla, kuigi poleks pidanud.

What a ride noh! Nii tänulik Petrone Prindi minionidearmeele, kellega koos sel raamatuteekonnal olime! 🙂

Tegelikult tahtsin veel targutada, et tee pole alati sirge, vaid läheb vahel kiira-käära ja üles-alla ka, nagu raamatustki lugeda saab. Et oleks veits rallit ja adrenaliini ja inimesena kasvamist. Viimasel ajal tunnen seda kohe eriti tugevalt. “Vanasti” nooremana oli pigem see mure, et kas olen õigel rajal ja millist suunda teelahkmetel valida jne. Nüüd juhtub kõik kuidagi ise, kõik jookseb ühte suunda ja nagu polegi neid teelahkmeid ja vaikselt mõtisklemise kohtasid enam, selline hoog on sees, et loodetavasti ei lenda mõnes kurvis teelt välja.