Aina lobisen siin igasugustel suvalistel päevakajalistel teemadel, aga Hispaania, miks Hispaaniast juba ammu sõnakestki juttu pole? Mul on tegelikult tohutult palju asju kirja panemata ja rääkimata küll. See on see instagrami needus, nii mugav on sinna jooksvalt paar pilti visata ja siis ununebki pikemalt jutustada, aga ega elu ju järgi ei oota, aina uued juhtumised tulevad peale ja nii ta läheb.

Esiteks, kas tõesti olemegi juba eelmisest augustist uude augustisse jõudnud, selle raske aja üle elanud? Huhh! Katus on pea kohal, nälga pole jäänud, hulluks pole (vist) läinud. See aastake nende kahe augusti vahel on reaalselt päev päeva haaval ja nädal nädala kaupa elatud. Nii palju muutusi, eluga rüselemist. Aga näed, aja lendamise juures on üks positiivne külg ka – rasked ajad lendavad samuti kiiresti mööda.

August on Hispaanias traditsiooniliselt puhkustekuu. Ja lisaks on ju augustis tavaliselt feria de Málaga, mis nüüd küll juba teist aastat ära jääb. Meie niimoodi otseselt puhkust ei saa endal lubada võtta, aga oleme alati proovinud kas või siin-seal lähedal ringi trippida, poolepäevamatku teha jne. Mõnikord annab see pool päeva tõesti rohkem energiat ja vaheldust, kui mitu nädalat kuskil basseini ääres jalakõlgutamist.

Eelmisel nädalal otsustasime, et nii, kohekohe saab autol ülevaatus läbi ja kuna ta on selline vana ront, millel sada asja vaja ära vahetada, et läbi läheks, siis oleme ilmselt varsti jälle mõnda aega autota. Et viimane võimalus midagi põnevat teha. Pakkisime kaasa telgi ja piknikumaterjali ning sõitsime õhtuhakul siiasamasse linna äärde San Antoni mäe otsa. Meie juurest 12 minutit sõitu. Mägi ise on umbes poole kilomeetri kõrgune, aga autoga saab kusagile poole peale, seal on selline sinkavonka ülesmäge viisakas villadega urbanisatsioon. Parkisime auto ära, seljakotid selga ja paar sammu oli juba astutud, kui auto kapoti alt hakkas tohutult tossu tulema ja altpoolt nirises mingi tore ojake rõõmsalt allamäge. Või mis ojake, kärestikuline jõgi lausa. Õnneks polnud see toss sellest, et midagi suure leegiga põleks, vaid see oli veeaur, mootor oli ülesmäge sõidust üle kuumenenud ja jahutusvedelikul oli mingi torukene lahti või mõraseks löönud, või noh, midagi seesugust. Ma ei tea seda autosõnavara eriti. Halli värvi auto, teate küll!

Aga kena algus küll meie matkale, seda see must kass seal eelmise käänaku taga tee ääres kavalalt meile naerataski (Ei, tegelikult ma ei usu neid mustakassijutte, mul on omalgi mitu musta kassi olnud elu jooksul).

Jätsime auto jahtuma ja asusime aga mäkketõusule, ega meil enam midagi muud teha olekski selles situatsioonis. Kuskil tunnike ülirahulikus tempos (lapsed! mina vana ja väeti!) minekut ja kohal me olimegi.

Tegelikult ei ole niimoodi mägedes telkimine lubatud, ma eeldan, et see on tuleohu tõttu – muidu tulevad oma telkide ja grillidega ja veel raudselt suitsetavad ka, ja pool Hispaaniat pärast põleb, kellel seda vaja. Mägedes on isegi need kämpingukohad, kus talveperioodil toimub telkimine ja on spetsiaalsed grillikohad olemas, juunist septembri lõpuni suletud.

Samuti pole randades lubatud telkida, sellest pole ma siiani aru saanud, et miks. Aga ühesõnaga, kui tahaks lastega kiirelt kusagil kodulähedal telkida, siis on keeruline värk, eks leiab ikka kohti ja kämpinguid, mis avatud, aga ei hakka ju mitu tundi sõitma ja kallid kah ja tahaks omaette maailma serval zen olla, mitte kuskil telk-külas melu sees.

Kuna meil on tuttavaid, kes seal San Antoni otsas vahel telkimas käivad, siis mõtlesime, et mis seal ikka, paneme ka punki. Jänes šampust ei joo ja kõik need asjad. Lõket ega suitsu me ju nagunii ei tee. (sest kus suitsu, seal tuld!)

Mõnus kuum ilm oli. Kuskil 33 kraadi kanti varjus. Aga no ma ütlen, inimene harjub, ka sellise kuumaga matkamisega. Õnneks oli enamik mäkketõusust varjus, päike loojub teisele poole mäge. Mõnus! Mulle nii meeldivad sellised pisikesed mägimatkad, kui on küll natuke aega tibake raske, aga üles jõudes jood vett ja pea käib sellest imelisest vaatest lausa ringi ja hing on kaunidusest kinni ja patsutad end tubli saavutuse eest õlale, soe tuul mõnusalt näkku puhumas. Ja lapsed olid muidugi ka tublid noh, mis neil muud üle jäi, eks 🙂 Ise valisid endale sellised vanemad.

Need paar teist loojangunautlejat ja koerajalutajat hakkasid varsti alla minema. Hispaanias on teatavasti see päikeseloojang selline kiire värk – vajub hopsti horisondi taha ära ja ei lähe kaua, et kottpimedaks läheks. Pikka videvikku ei ole. Jõuabki täpselt selle poole tunniga ohutult mäest alla, sest pimedas alla minna on juba üsna enesetapp: libe, igasugused torkivad põõsad igalpool, ei näe milline on õige rada ja milline mitte jne.

Mäo otsas oli üsna tuuline, teate küll seda sooja suvetuult, mis isegi ei jahuta, tahab vaid telgi ära puhuda.

Lapsed arvasid esiti, et nemad küll magama ei jää sellise tuule tekitatud telgikrabina ja põõsastesahisemisega. Vaatasime meteoriitide sadu, üks eriti priske ja pirakas langes aeglaselt atmosfääri – kõige suurem ja aeglasem, mida ma oma elus üldse olen näinud. Muidu on ikka sekund ja lännu, aga see oli nagu aegluubis. Selline tunne, et kukkus siiasamasse merre, hea kui mõni laev nüüd pihtas-põhjas pole.

Ja varsti need kaks väsinud tegelinskit juba magasidki. Mina ei hakkanud isegi proovima, need tuulehääled hoidsid kuidagi valvsana – et ega keegi juhuslikult ei tule, mõni loom või inimene või kirvemõrtsukas. Vaatasin hoopis terve öö tähistaevast ja langevaid tähti. Ikka mitukümmend tükki tuli kokku ära, oioi neid varsti täituma hakkavaid soove! Vaatasin, kuidas suur vanker tasakesi mägede taha vajus. Kuidas varahommikul, tunnike enne päikesetõusu kuu tõusis.

Alles see ju oli, eelmisel augustil ühe teise mäe otsas (kust on lihtne pimedas alla saada), kui lastega sooja kivi peal lebades tähti vaatasime, ka ühte langevat nägime ja unistasin, et ma vaataks küll hea meelega niimoodi terve öö neid tähti, miks üldse koju minna.

Järgmisel päeval olin magamatusest muidugi täitsa zombi. Kõigepealt äratasime pool tunnikest enne päikese tõusu, kuskil seitsme paiku lapsed üles, pakkisime oma kodinad kokku, ütlesime Päikesele tere ära ja võtsime suuna auto poole. Ma hoidsin pöidlad pihus. Noh, et kas üldse kojugi saab, kas auto läheb käima. Hea et seda jahutusvedelikku pagasnikus oli, sai uuesti täis valada. Auto läks käima ja sõitis kenasti, kuigi kodus parkides nägime, et tasakesi siiski niriseb välja teda.

Kell 9 sain lõpuks magama. Elu rekord vist? Ei tulnud igatahes väga produktiivne tööpäev, peale paari unetundi oli veelgi zombim olla. Aga ikkagi ei kahetse, mõnikord ongi selline tähistaevane kahekõne universumiga elust liiga pikka aega puudu olnud.

---

Käisime sama mäe otsas viivukeseks nädalake varem ka, siis kui meil 10-pulma-aastapäev oli. Sellest ma pole ka kirjutanud, jah? Well, kes vana asja meelde tuletab…