See on nüüd see postitus, et kui oled pokaali veini joonud ja natuke muusikat kuulanud ja igasugused mõtted tulevad ja paned nad kirja ja pärast mõtled, et oeh, no miks küll 😀

Ühesõnaga. Esiti jäi mulle Eveliisi instastoorist A-Ha “Take on me” kummitama. Peale poolt tundi omaette ümisemist läksin köögitoimkonda ja panin ta lõpuks päriselt taustaks mängima. Nojah, polegi ammu süüa tehes tantsu löönud…

Kas ma pean ikka lisama, et sai vähemalt viis (kümme?) korda jutti replay vajutatud 😀

Siis nägin facebookis Karini jagatud Neil Youngi Harvest Mooni lugu. (küll on ikka hea, et on melomaanist sõpru, ausalt!).

Supp oli valmis, istusin Neili taustal diivanile maha ja mõtlesin, et ma niiväga armstasin kunagi muusikat, tantsimist. Mingis mõttes ammutasin sealt seda positiivset eluenergiat vist. Ma tantsisin iga päev, kui mitte peol, siis kodus üksinda.

Ja loogilise jätkuna abiellusin muusikuga, eks. Ja siis hoopis kuidagi kaugenesin muusikast täiesti ära. Kas kõigil muusikutegaabiellujatel juhtub nii? Võib-olla on see kuidagi lastega ka seotud… Aga viimased… ma ei tea, viis, kümme, midagi sellist aastat olen ma totaalne vaikusefänn olnud. Et kui olen üksi, siis naudin lihtsalt vaikust. Keegi ei mängi kitarri (te ikka teate, et kitarristid kodus ei mängi imekauneid ballaade, vaid teevad hoopis lõputuid näpuharjutusi?) Keegi ei karju, keegi ei vaidle, keegi ei taha midagi. Vaikus. Vaikus on kuldne. Mul on mõnikord vaikusest NIII puudu. Aga tegelikult olen ma vist ikka jubedalt muusikat ka igatsenud samal ajal. Oma valiku muusikat noh. Ja laulmist. Ja tantsimist. Jne.

Vot niimoodi siis.