Olukorrast riigis

Esiteks koroonavärk. Tänase ajalehe esiuudis oli, et Andaluusia liigub juba normaalsuse suunas. Hispaania nakkusnäitaja on hetkel 69 nakatunut 100 000 inimese kohta (14 p). Andaluusias on see number 57 ja eesmärgiks on lähipäevil alla viiekümne jõuda.

Täisvaktsineeritus on 76.6 protsendil (üle 36 miljoni inimese), ehk siis Hispaania on maailmas üks esirinnas olevatest riikidest. Üle 60-aastased on pea 100%-liselt vaktsineeritud. Suurim osa haiglasse sattujatest ja viirusesse surijatest on vanusegrupp üle 80aastased (vaktsineeritud). Ka enne vaktsiine oli seesama vanusegrupp kõige rohkem mõjutatud, aga kui varem oli seal 22% letaalsus, siis nüüd 8%. Alla 60-aastaste seas oli nii enne kui praegu letaalsus pea olematu.

Vaktsineerimispasse ei ole vaja ega küsita kusagil (meil siin sellist vaktsineerimispassihullust nagu Eestis üldse ei olnudki). Ehk siis, ei ole vahet, kas oled vaktsineeritud, läbi põdenud või vaktsineerimata, saad minna poodidesse, kohvikutesse, kooli, arsti juurde jne. Just käisin hambaarsti juures ja kuigi igasuguseid terviseandmeid taheti teada, siis vaktsineerimise või koroona kohta ei küsitud poole sõnagagi.

Lapsed käivad koolis endiselt maskidega (st 6-aastased ja vanemad lapsed). Isegi kehalise kasvatuse tunnis on maskid ees. Võib ära võtta söömise ja joomise ajal või üksinda akna alla värsket õhku hingama minnes. Hommikuti kooliväravas sel aastal enam temperatuuri ei mõõdeta, kuid törts desinfektanti lastakse kõigile pihku. Minu lastel on kooli algusest nüüd juba üle kahe nädala, koroonapuhanguid pole veel tulnud ei meil ega ka tuttavate koolides.

Tänaval ja looduses saab käia maskita, kui suudad inimestega 1.5m vahet hoida. Linnapildis (Malaga puhul) on umbes pooled endiselt tänaval maskidega, ka siis, kui üksi tühjal tänaval kõnnivad. Ja pea kõik vanainimesed käivad tänaval maskides. Ma ise käin ilma, aga mõnikord poest väljudes unustan ta küll ette, aastaga tekkis nii suur harjumus juba. Alguses oli lausa kriminaalne tunne ilma maskita õues liikudes.

Poodi jne siseruumidesse, bussi, taksosse jne tohib siseneda vaid mask ees.

Teine aktuaalne teema on meil siin La Palma vulkaan.

Endiselt purskab. Ühtlasi lugesin artiklit, et miks inimesed üldse vulkaanide juurde end elama sätivad. Pidi väga viljakas muld olema ja üldiselt, et kui korra ära purskab, siis pole aastakümneid või isegi aastasadu enam uut purset karta. Kanaaridel ongi La Palma see kõige kehvema unega vulkaanisaar, 50 aastat magaski ainult.

Kuskil viiesaja hoone ringis on juba hävinud, kaasa arvatud üks kirik. Evakueeritud on üle 6000 inimese. Praegu oodatakse ärevuse ja hirmuga (või noh, mitte ainult praegu, vaid juba algusest saadik), millal laava ookeanini jõuab. Vesi + laava = mürgised gaasid, mis siis kes teab kuhu liiguvad.

Ja kolmas päevakajaline teema – üleujutused. Siin-seal kallas eelmisel nädalal kui pangest ja tänavatel voolasid jõed, viies kaasa autosid ja kõike muud. Alguses oli see möll idarannikul Murcia kandis ja pärast liikus sinna meist Portugali poole. Põhja-Hispaanias vist ka oli, aga ma väga ei süvenenud, et kui hull see olukord seal oli. Juhtub tegelikult igal aastal siin-seal neid üleujutusi, nii et ei ole mingi ülisuur uudis… Meist läks õnneks mööda, kergelt sabistas vaid paaril päeval.

Ega muud päevakajalist vist polegi rääkida.

Tulin lastega ükspäev koolist kodu poole, kui järsku kuulsin seljatagant eesti keelt. Kas naist läksid ja jutustasid omavahel. Vaatasin Aleksandri otsa – ta itsitas kavala näoga nagu väike spioon. Eesti keel on ikka ohtlik keel, tekib see näiline turvatunne, et see on nagu selline salakeel, millest mitte keegi maailmas aru ei saa. Me küll räägime lastega mingeid lollusi mõnikord. Tegelt on üldse hea eesti keelt ära kasutada võõrsil. Nt kunagi oli juhus, et üks kinnisvarafirma oli selline veits kahtlane, hakati kohe ettemaksu küsima enne kui üldse meile midagi näitavad ja tundus et Artjom oli juba natuke nõus, väga osavalt pressiti. Nende kontoris olime. Siis ma sain ilusti selge sõnaga Artjomile öelda, et see on mingi kahtlane värk ja lähme parem minema. Või saab lastele hüüda, et oota, ära selle pargipingi juurde mine lillekesi vaatama, seal keegi kodutu magab. Lastel on mingi harjumus, et kui keegi haisev/parasjagu pissiv vms bomš kusagil on, siis nad just seal kõrval hakkavad midagi vaatama ja uurima 😀 Või saab politseinikest möödudes Aleksandrile kommenteerida, et oo, vaata, milline püss/käerauad/pudrunui vms tal on. Või kommenteerin Artjomile mõne naise kohta tänaval, et krt, kust ta nii ägeda kleidi sai, mul oleks ka sellist vaja. Jne.

Eile sai ujumas käidud üle pika aja. Mõned päevad tagasi oli rand rämepaksult meduuse täis (iga ruutmeetri peale kümme tükki, palju neid veel vees oli, ei näinud, lained olid). Aga eile oli vesi mõnusalt puhas ja meduusivaba ja noh muidu ka ideaalne. Kusjuures, kes veel ei teadnud, siis need valged hiigelsuured meduusid pole üldse ohtlikud, hoopis tavalised lillad/roosad on need, mis valusalt kõrvetavad. Ja kui kõrvetab, tuleb soolveega loputada (nt merevesi), magevee/kraaniveega ei tohi.