Äratuskell

Sel nädalal oli mul ühel ööl telefoni aku tühjaks saanud. Kell 6.55 pidi äratus helisema, aga ei helisenudki. Aga! Õnneks on mul lisaäratuskell ka olemas, ja see ei vea ealeski alt. 100%-line äratusgarantii, isegi nädalavahetusel või siis, kui ei taha ärgata.

Alguses tuli ta juba kusagil kuue paiku mind vaatama ja padja peale nurru lööma, aga ma ei teinud väljagi, vaatasin vaid, et aega küll. 7.10 tuli ta uuele katsele, et cmooon, kas süüa ka siin majas saab või? Vaatasin kella ja olin kohe jalul. Nii et üks põhjus, miks kassid on kasulikud ja tasub täitsa kaaluda enesele ka soetada…

Tal on üldse nii mõnusad igapäevased traditsioonid/rutiinid, saan vaat et kellagi tema järgi õigeks keerata. Esiteks see hommikune äratamine. Siis, järgnevad pool tundi-tund on ta vannitoas vannis. Pikutab seal asjaliku näoga ja ootab, et väiksesse kausikesse kraanist värsket vett lastaks. Kui ununeb, siis ütleb nõudliku häälega “mäu!”

Umbes sel kellaajal, kui me kodust välja astume, 8.15 paiku, on nad juba Cocoga voodis end platsi võtnud ja laiavad seal nagu õiged peremehed kunagi.

Kümne paiku, kui jälle koju jõuan, on nad endiselt seal, nagu poleks vahepeal lahkunudki. Ainult et koridori põrandal vedeleb nüüd kas mõni sokk, rätik, mängloom või piraadimüts, mida seal hommikul veel ei olnud.

Üldiselt ma teda päeva jooksul palju ei näegi, vahepeal käin ise natuke ahistamas. Aga paar tundi enne õhtusöögiaega avastan alati, et mulle on vari tekkinud. Kuhu iganes lähen, ta on ka kohe minuga kaasas. Kui olen diivanil läpaka ees, siis istub tema mu kõrval diivani käetoel. Muusa. Kui olen “arvutitoas” pilte töötlemas, magab ta mul selja taga põrandal. Mida kell edasi, seda aktiivsemalt ja häälekamalt ta oma kohalolekust märku annab. Kui juhtub, et kell on juba üle söögiaja, siis hakkab eriti nõudlikult pinda käima, ronib kusagile, ajab asju maha, teritab vastu tooli küüsi jne. Et ma ikka näeks, et loom on näljas.

portreteerime Tolmut

Edasi, peale sööki on ta jälle minu osas ükskõikne ja tegeleb oma asjadega (magamine peamiselt). Kuni selle hetkeni, mil ma voodisse heidan. Kusiganes ta sel hetkel ka poleks (teises toas, voodi all, köögis, vannitoas…), on ta koheselt mu padjal kõrva ääres nurrumas. Enne sammub oma väikeste käppade ja suure massiga mööda jalgu-käsi või kõhupekki padjani, viskab ennast mõnusalt külili ja täitsa kassipesas olemise tunne on. Mõtlen ikka vahel, et huvitav, kas talle tundub et ma olen kassiema ja ta tuleb sellepärast kaissu, või hoopis vastupidi, mõtleb, et ma olen ta pojake. Igatahes pesakond, selles pole kahtlustki. Mingi hetk ta kolib harilikult ikka jalutsisse Coco juurde ära, väga harva jääb hommikuni. Coco on Artjomi jalus ja Tolmu minu, teistpidi vist ei mahukski.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Äratuskell

  1. Alex ütles:

    Ma rààgin! Kass!!

    Liked by 1 person

  2. Stella K. Wadowsky ütles:

    Nii armas lugu. Ma võiksin kassidest lõputult lugeda. Enda oma pidin kahjuks möödunud kuul raske haiguse tõõtu magama panema ja pole sellest veeö väga üle saanud. Aga nüüd vaatan innukamalt teiste kasside pilte ja loen lugusid.

    Meeldib

    • Mar ütles:

      Oi, tunnen kaasa! Need karvapallid lihtsalt oskavad südamesse pugeda. Mul on ühe kassi magamapanekust ligi 10a möödas ja ikka tuleb pisar silma, kui meenutan.

      Meeldib

Vasta Mar-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s